Ühes ookeanitaguses „Salakaebaja” arvustuses tõdetakse, et 29 raamatut järjest võitleb John Grisham tõe, õiguse ja Ameerika eest jõulisemalt kui Superman.

Kohati tundub, et mõni tark mees USA valitsuses patsutab Grishamit õlale ja palub: ole hea, kirjuta nüüd raamat vaat sellel teemal, hari rahvast, selgita neile nende õigusi ja kohustusi ning näita, kuidas meie kohtuinstantsid, politsei ja FBI töötavad. Ehk hirmutab mõne ära.

Huvitav, kui paljud ameeriklased teavad, et teatud osariikide seaduste järgi – Floridas näiteks – on riigiteenistujal, kes paljastab korruptsioonijuhtumi, õigus hüvitisele. Mida suurem on korruptsioonitulu, seda suurem preemia, mis võib küündida miljonitesse.

Võib arvata, et pärast „Salakaebaja” lugemist asub nii mõnigi oma osariigi seadusi uurima.

Kes piisavalt Grishamit lugenud, see teab, et tema raamatute ülesehitus on sarnane, vahetuvad vaid teemad. Seekordses romaanis saab Florida Kohtute Haldamise Nõukogu uurija Lacy Stoltz vahendajalt vapustava info – üks kohtunikest teenib Rannikumaffia nime all tuntud rühmituse kasuks otsuseid tehes määratuid summasid.

Faktid tunduvad õiged, paraku pole asjad nõnda lihtsad, et lähed ja paned õigusemõistjal käed raudu, sest vettpidavaid tõendeid ei ole ning nende hankimiseks tuleb mängida kavalat malepartiid, vastaseks julm seltskond.

Nagu ikka, loob Grisham äärmiselt tõepärase pildi edasistest sündmustest. Võib vaid aimata – sest tavalugeja ei tunne teemat sedavõrd põhjalikult – et Grishami raamatutes toimuv on juriidiliselt korrektne ning kõik käigud, mis tehakse tegelikust elust maha kopeeritud.

Tekst on intensiivne, põrgeldes uurijate, maffiameeste, korruptiivse kohtuniku ning politsei ja FBI vahel. Et lugeja pisutki puhkust saaks, on raamatus ka pisut kurbust ja samavõrra armastust. Lisaväärtusena pakutakse seekord teavet põlisameeriklaste reservaatides toimuvast – millised seadused seal valitsevad, miks tohib sinna kasiinosid ehitada, kuidas jaotub tulu kogukonna vahel ning mil moel on võimalik miljoneid dollareid puhtaks pesta.

Grishami romaanides on must ja valge selgelt eristunud, samuti hallid toonid – kas helehall (endine paha, kes on tulnud heade poolele) või tumehall (pole otseselt paha, aga hoiab nende poolele). Ja nagu muinasjuttudes alati – headus võidab.

Lõpetuseks üks mõte: huvitav, palju tuleks Eestis välja korruptsioonijuhtumeid, kui vilepuhujad kopsakat preemiat saaks?