Päris otse lööma pole mind muidugi tuldud, minu pihta pole sülitatud ega poes tomatiga visatud, aga kriitilist pilku olen kogenud. Kunagi ammu mu vanas maakohas ütles naabrimees otse: „Ega sina seal „Õnnes” ikka ei ole päris õige mees. Vaat Kaljujärv on küll tore maamees, aga sina oled, noh, nagu sa oled.” Eks ta jättis viisakalt palju asju ütlemata. Ma ei saa muidugi ette heita, et inimesed vaatavad tänaval järele: „Näed, see ongi see Gunnar.” See on täiesti automaatne reaktsioon. Näosaade annab ehk võimaluse sellesse pilti ja suhtumisse pisut värvi lisada.

Paarkümmend aastat tagasi ütlesid, et tunned end meelitatuna, kui tänaval ära tuntakse. Aga nüüd? Häirib?

Ei ole väga häirinud. Pärast üht juhtumit mõtestasin selle enda jaoks täpsemini lahti. Üks vanem mees jäi poes piimaleti ees mind pikalt vaatama. Vaatas igasugu valehäbita ja pilku peitmata, mida ma korvi panen, mida ostan. Ütlesin talle lõpuks tere. Ta teretas vastu ja ütles, et saab nüüd minna koju ja naisele öelda, keda ta täna poes nägi. Mehe nägu oli seejuures nii siiralt õnnelik. Mõistsin, et meie missioon on inimesi õnnelikuks teha sellegagi, et vahel lihtsalt olen ja käin poes.

Aga oled negatiivset tähelepanu kogenud?

Meenub tõesti üks lugu. Kas Postimees või Tartu Postimees korraldas kampaania „Pildistage liiklusmölakaid” ja inimesed käisid ja pildistasidki. Kord läksin Vanemuise valvelauda mingit pakki viima. Seal, teatri töötajate sissepääsu juures seisab peatumist ja parkimist keelav liiklusmärk. Aga tõsiasi on, et selle märgi eest peatuvad ja pargivad kõik. Sest ainult seal saavad taksod ja autod, ka külalisesinejaid vedavad bussid seista, et inimesi peale võtta või maha lasta.

Postimehes ilmuski pilt minu autost – tähelepanelik vaataja nägi, kuidas auto peatus ja sellest väljus Andres Dvinjaninov. Punkt. See, et seesama kuulus Dvinjaninov sisenes autosse umbes 35 sekundi pärast, polnud enam tähtis. Fakt oli kirjas ja märk küljes – liiklusmölakas! Jah, seadused on täitmiseks ja liiklusmärgid järgimiseks, aga see koht on selline, et pole hetke, mil keegi seal ei peatuks.