Olete öelnud, et saja aasta eest polnud Soome iseseisvumine sugugi suur sündmus. Eestlastel on seda ilmselt raske mõista, meie jaoks on 24. veebruar suur päev. Kuidas see soomlastele nõnda märkamatult läks?

Meie riigikogu Eduskunta proovis seda otsustada juba mitu päeva varem, aga otsus sündis alles 6. detsembril. See oli Eduskunnale normaalne tööpäev. Saalis oli ka paar-kolm välisriigi esindajat ja üks neist küsis: „Kas see nüüd oligi iseseisvumine?” Eduskunna liikmed ei saanud ilmselt isegi tollal aru, kui tähtis otsus see oli. Väliskülalised ei saanud jälle aru, kuidas iseseisvumine nõnda sündis. Peaks ju olema suur juubeldamine ja hurraa karjumine, aga midagi sellist polnud.

Eestlastele on viimasest sajast aastast mõistagi kõige vähem meenutamist väärt 50 aastat okupatsiooni. Soomlaste jaoks on ilmselt üks valusamaid mälestusi kodusõda. Milline on kodusõja jälg soomlaste teadvuses tänapäeval?

Jumal tänatud, et teil Eestis oli vabadussõda. Meil oli kodusõda. Me teame ju poliitikast ja ajaloost, et kodusõda on rahvale suur katastroof. Soome sisemine olukord hakkas paranema Talvesõja ajal, 20 aastat pärast kodusõda. Nõukogude Liit oli meie suur vaenlane ja ründas Soomet, see ühendas soome rahvast. Aastakümnete jooksul on need haavad paranenud.