Lugu lumises Poola talves ekslevatest pseudorumeenlastest on röögatult üle võlli keeratud, kuid just sellisena omanäoline. Esiteks tekib üha süvenev kahtlus, kas tegu on üldse rumeenlastega. Teiseks jääb kahtlus paari omavahelise suhte kohta. Võimalik, et nad pole isegi seksinud. Ja mis paar nad sellisel juhul üldse on? Ebaselgeks jääb seegi, kuhu ja miks nad sõidavad. Ma ei usu, et näiteks Mäos hääletaval eesti segapaaril oleks ükskõik, kas jõuda Tallinnasse või Valka, tükist tuleb aga välja just selline suhtumine. Küll annab lavastus mitmekülgse pildi poolakate eelarvamustest rumeenlaste kohta. Nii ei täida lavastus mitte ainult meelelahutuslikku, vaid ka informatiivset funktsiooni. („Iga rumeenlase kannatus võib ükskord katkeda.”)