Aastate eest veetsime seltskonnaga aega Thbilisis ühe agulihotelli rõdul. Võtsime veini ja kuulasime taustaks Allan Vainola lugusid. Metro Luminali, Vennaskonna ja Sõpruse Puiestee võimsad hitid kõlasid Gruusia pealinna sumedas öös. Kiitsime seda seletamatut miskit, mida Vainola muusikast alati leiab. Ja kas ei öelnud keegi meist, et ta on ilmselt geenius? Aastakümneid kestnud lugude „Pille-Riin”, „1905”, „Insener Garini hüperboloid” autor Allan Vainola (52) muheleb kohmetult, kui seda lugu talle räägin.

Sõpruse Puiestee värske plaat „Selle suve nägu” mõjub nagu mõni Soome film. Nagu Aki Kaurismäe film – kurbkoomiline ja pisut nostalgiline. „Seal võib tõesti olla nostalgiat,” nõustub Vainola. „Aga usun, et see pole valus nostalgia. Olnut meenutatakse ehk, aga ei nuteta taga. Elu läheb siiski edasi.”

Aga kas sulle Soome filmid meeldivad?

Ega ma paljusid ei tea. Aga Kaurismäki on tõesti üks neist, kelle filme ma pikisilmi ootan. Nagu ka Wes Andersoni filme.

Kuulasin lugu „Eckeröline”. Seal istutakse pargis, vihma sajab, võetakse pisut viina ja emmatakse. Paratamatult tabas mind nostalgialaks. Ei meenu, et ükski teine bänd Eestis sellise miljöö looks.

Mul endal puudub selle aja suhtes igasugune romantika või igatsus. Mulle ei meeldi pargis viina juua.