Nõukogude Eestis ei keelanud ükski seadus jõule tähistada ega kirikus käia, aga õhustik selleks oli ebasoodne, sest jõulupühi peeti usupühaks ja kodanlikuks igandiks. Jõulude tähistamist mõjutasid loomulikult inimeste isiklik ja perekondlik taust ja tavad, aga ka paljud riiklikud piirangud: kuuski müüa ega asutuste pidusid korraldada ei tohtinud enne jõulupühade lõppu, raadios ja televisioonis ei võinud mängida jõululaule, kogu meedias oli keelatud jõule üldse mainida ning jõululaupäev ja -pühad olid tavalised tööpäevad, kui need just nädalavahetusele ei sattunud.

Kui aga inimesed tahtsid kodus jõule tähistada kuuse all kingitusi jagades, küünlaid põletades, koos õhtust süües või kalmistule küünlaid viies, siis sai seda teha küll. Ega jõulude pidamine alates 1960-ndatest nii suur kangelastegu olnudki, nagu mõnedest memuaaridest tänapäeval mulje võib jääda. Paljudes peredes tähistati jõule nagu „vanal heal eesti ajal”.