Mitte kõiki rolle siin elus ei vali me ise. Sellele naisele on osaks saanud üks raskemaid – olla meie kõigi Evelin. Jah, Eestis on väga vähe neid, kelle elu ja toiminguid on nii kiivalt jälgitud ja arvustatud. Mõistmata, et meid ei määratle see, mis meid lahutab ja eristab, vaid jagatud hetked ja kaasa võetud mälestused.

See on teine kord, kui Evelin Ilves (49) annab aastalõpuintervjuu. Täpselt kaks aastat tagasi pidi samalaadne lugu ilmuma ühes teises ajalehes. Me olime juba kohtunud ja vestlus sai põhjalik. Tekst ootas arvutis, jäänud oli vaid fotosessioon. Päev enne lepitud aega kärgatas pommuudis: kõigest kaheksa kuud varem Evelinist lahutanud president Toomas Hendrik Ilves teatas oma kihlusest.

Intervjuu ilmus plaanitust lühemana, fookuses armastust leinava naise pihtimus. „Jah, ma leinan. Kuid ma ei ole õnnetu,” tunnistas Evelin. Tõdemus tekitas imetlust, ent tundus paljudele uskumatu. Sama uskumatu kui see, et Evelin sulle trollibussis istet võiks pakkuda.

Ametis oleva presidendi lahutust ei ole antud kogeda kõigile riikidele. Seda ei osatud siingi pikemalt ja sügavuti ette näha. Nii astus Evelin tiitliga pitseeritud elust välja kui pika slepiga õhtukleidist: otsusekindlalt, kontsadega kallist kangast kriipimata. Seegi kleit läks muuseumisse. Teistele vaadelda. Evelin liikus edasi ja nüüd elab ta nii, nagu soovis: vabana ja armastades!