See mõte – tänada soomlasi millegi suure ja sümboolsega – on keerelnud Allar Levandi (51) peas vähemasti seitse aastat. Seltskondades, kus ta on seda aastate jooksul rääkinud, lähevad inimestel silmad põlema ja lugusid hakkab tulema nagu küllusesarvest. Igaühel on pajatada vähemalt kaks-kolm Soome-lugu. Kui idee ei lähe sinu juurest ära, on kõige kindlam see ellu viia, teab Allar nüüd.

„Tänu võib olla märk, mis meid, kaht rahvust, ühendab. Siin läheb aga juba keeruliseks. Sest see ei saa olla kaubanduskeskus, vaid midagi sümboolset. Aga mis?” meenutab Allar Levandi idee küpsemist. Kevadest alates sai ideest ettevõtjatest kaaspartnerite Urmas Sõõrumaa, Jüri Rossi ja Aku Soraineni abiga konkreetne kuju – soomlaste auks tuleb mälestusmärk Rotermanni keskväljakule. Juba on sihtasutuse asutajaliikmete loodud internetilehel statue.ee igaühe hinnata kuue skulptori kavandid. „Kutsusime kujureid skulptorite liidu kaudu ja otse ka,” ütleb Allar. Ta soovib, et mälestusmärk valitaks rahumeelsel teel. Kõige rohkem pelgab ta kanakitkumist kuju välimuse ümber, nagu juhtus Vabaduse väljakule püstitatud ristikujulise vabadussambaga. „Et on tõesti sõpruse märk, mõnuga tehtud. Kui mõtlen Rotermanni keskusele ja sellele väljakule, siis kõik esitatud tööd sobivad sinna hästi. Kuju peab äratama lood igaühes, kes seal pilti teeb, istub või seisatab,” jutustab Levandi.

Üritasin kallata, aga kohvi ei tulnud. Minu taga seisid inimesed sabas ja et piinlikust olukorrast pääseda, lõin demonstratiivselt käega ja ütlesin: ah, ma ei tahagi kohvi

Tema enda lemmikud on alati olnud inimesi kujutavad skulptuurid, ka sümbolitena inimeste mällu jäänud tuntud tegelaste figuurid.

Kui pakun, et Eesti ja Soome sõprust võiks kujutada kaelakuti seisvate olümpiasangarite Allar Levandi ja Matti Nykäneni skulptuur, hakkab Allar naerma. „Ei-ei-ei, see peaks olema ikka veel suuremates sümbolites,” raputab ta pead.

Spordilaagri peod: soomlased panid viina sisse mett ja sooja vett, tehes sellest pisut pehmema joogi.
Priit Simson

Ausammas on kavas valmis saada Eesti Vabariik 100 sündmuste raames järgmiseks sügiseks ja selle planeeritud eelarve on umbes 200 000 eurot. Suure summa soovivad algatusgrupi liikmed koguda eri koostööpartnerite, aga ka rahva toetusel. See kuju võiks olla kingitus kogu eesti rahva poolt, rõhutab Allar. „Inimestel, kes ei ole veel Eesti ja Soome sõprusele kingitust teinud, on nüüd hea võimalus oma õlg alla panna,” ütleb ta. Põhjust selleks on ju peaaegu igal eestlasel.

Avar maailmapilk ja uued oskused

Allar Levandile on Soome andnud eelkõige laia maailmavaate. Tallinnas kasvanud inimesena vaatas nende pere pidevalt Soome televisiooni, Allarit köitsid eelkõige sealsed reklaamid – mitte ainult neis lokkav kaubaküllus, vaid uhke teostus ja eriefektid, mida neis kasutati. Siiamaani vaatab ta hea meelega telerist just reklaame. Kui Allar 1981. aastal 16-aastasena esimest korda Soome sõitis, oli tal soome keel tänu televisioonile suus. Eesti sportlased, kes olid NSV Liidu meistrivõistlustel hästi esinenud, viidi Soome preemiareisile ja võistlema ning kuna Levandi oli sel ajal kahekordne liidu meister kahevõistluses, lasti tal kaasa sõita. Suusarajal võeti toona mõõtu lausa Soome suusakuninga Juha Mieto endaga. Soome sõideti rongiga Viiburi kaudu, sest laevaliiklust ei olnud. „Mäletan, kuidas värisesin Viiburi tollis. Olin alaealine, aga mul oli kotis kaks viinapudelit,” naerab Allar. „Müüsin need Soomes maha ja sain 80 marka. Mäletan täpselt, mida selle eest ostsin: ühe allahinnatud T-särgi, kus oli peal Miki Hiire pilt, kinkisin selle vennale. Ja ühe plaadi. Bändi nimi oli Bad Manners ja see oli selline ska-muusika. Kinkisin selle emale ja ütlesin: see on meile kõigile. Ema oli pikalt vait ja mainis lõpuks mokaotsast: oleksid võinud siis kohvigi tuua…” meenutab Allar naeruga pooleks. Kummalised ostud olid mõistetavad, sest kui noor sportlane esimest korda Helsingi peatänaval asuvasse kaubamajja astus – see võis olla Stockmann –, hakkas tal kauba rohkusest pea ringi käima. „Kogu see üleküllus tekitas tunde, nagu oleksin purjus,” mainib Allar.

„Kogu see üleküllus tekitas tunde, nagu oleksin purjus,” meenutab Allar Levandi esimest käiku Helsingi kaubamajja.
Priit Simson

Enne Soome sõitu soovitati kaasa võtta Georg Otsa plaate, sest neid pidi saama vahetada muu välismaa nänni vastu. Täpselt nii Allar tegigi. „Mul oli neid plaate kaasas terve pinutäis, aga ei olnud õrna aimugi, kus neid vahetada saab. Läksin suurde supermarketisse, näitasin plaate müüjale ja palusin: andke mulle midagi muud, annan teile Georg Otsa vastu. Müüjad muigasid päris uhkelt,” jutustab ta.

Lapi juust ja musta leiva lõhn

Tänaseni on Allaril meeles ka seik hommikusöögil sportlaste ööbimiskohas Põhja-Soomes. Allar ei suutnud läbi näksata, kuidas töötab kohvikann. „Mäletan, et üritasin ja üritasin kallata, aga kohvi ei tulnud. Minu taga seisid inimesed sabas ja et piinlikust olukorrast pääseda, lõin demonstratiivselt käega ja ütlesin: ah, ma ei tahagi kohvi!” See oli nupuga kohvikann, kust jooki sai nuppu alla vajutades.

Allar Levandi
Priit Simson

Allar toonitab soomlaste delikaatsust nõukogude inimese suunamisel, olgu see siis kasvõi kohvimasina või mikrolaineahju kasutama õpetamisel. Ta meenutab sooja tundega, kuidas soomlaste olümpiamedalistist kahevõistleja Jouko Karjalainen kinkis talle ühel võistlusel Soome meeskonna suusahüppekindad, mis olid Soome lipuga ja väga uhked. Kui Eesti koondis Albertville’i olümpiamängudeks valmistus (kus parim tulemus oli Allar Levandi 6. koht kahevõistluses), riietasid soomlased kogu meie võistkonna firma Terinit spordivarustusse ja Telekom andis suusaliidu kasutada mobiiltelefonid, mis toona nägid välja nagu suured kohvrid. „Saime koju helistada. Mäletan, et paar kuud olid need meie kasutuses, siis paluti, et äkki annate tagasi. Arved läksid liiga suureks,” naerab Allar, meenutades eestlaste kasvuraskusi välismaailmaga kohanedes. „Soomlased olid ülitolerantsed. Nad aitasid meid kõiges. Aitasidki järje peale. Sest nii kiiresti, kui Eesti on arenenud – see on puhtalt tänu Soomele. Mulle meeldib Urmas Sõõrumaa ütlus, et võime siin Eestis valitsuse tasandil igasuguseid rumalusi teha, aga Soome hoiab meid ikka nulli peal,” sõnab Allar.

Praegugi on Allar Levandi elu tihedalt Soomega seotud, sest hasartmänguettevõte Paf, kus ta tegevjuhi ametit peab, on registreeritud Ahvenamaal ja sinna satub Allar tööasjus pea igal kuul. Igapäevaseks on saanud Soome maitsedki, ilma milleta nüüd enam elu ette ei kujuta. Olgu need siis põdralihahautis poronkäristys, mida Levandite pere ka ise aeg-ajalt valmistab, Karjala pirukad, murakamoosiga Lapi juust või ruisleipä – must leib, mille lõhna ei ole võimalik unustada. „Mäletan, et kui soomlased käisid meil külas, tõid nad kingiks Juhla Mokka kohvi. Aga ega neid tühje kohvipakke pärast ära visatud! Käisime laagris, kohvipakk oli seest puhtaks pestud ja selles võileivad. Sa olid laagris ikka hästi kõva mees, kui sul olid Juhla Mokka pakis võileivad. Kõik asjad kasutati lõpuni ära. Alati pidin selle tühja paki koju tagasi tooma, ära ei tohtinud midagi visata,” nostalgitseb Allar. Kohvipakkidest veel ägedamad olid aga soomlaste kilekotid. „Võisid röövi ohvriks sattuda, kui käisid mööda linna näiteks K-Rauta kilekotiga,” muheleb Allar.

Kui oled neljakordne olümpiavõitja ja kuuekordne maailmameister, siis oled sa ikoon ja sinust ei tehta naljafilme!

Erinevus soomlaste ja eestlaste-venelaste vahel avaldus spordilaagris viinavõtmisel. Allar meenutab: „Läksime pärast võistlusi soomlastele külla. Venelased tulid muidugi oma viinaga. Saime soomlaste toas kokku, istusime nagu ikka, ja plaanisime pärast diskole minna, aga venelane võtab ju enne seda pitsi viina. Mäletan, et soomlased panid viina sisse mett ja sooja vett, tehes sellest pisut pehmema joogi. Siis vaatasime poistega küll, et mis asja nad nüüd teevad. See taluvuse asi oli soomlastel teine, nad kannatasid vähem. Võib-olla tegidki õigesti. Ega meil ka muidugi hommikul halb olnud, sest joodud kogus oli ju väike.”

Kangelasi peab austama

Soome suured nimed, mis Allar Levandile esimesena meenuvad, on helilooja Jean Sibelius, president Carl Mannerheim, lemmikkirjanik Mika Waltari ja spordikuulsus Matti Nykänen. Nykänenist tehtud mängufilmi sai hiljuti taas Eesti telekanalist vaadata. „Mulle ei meeldi see film! Kui oled neljakordne olümpiavõitja ja kuuekordne maailmameister, siis oled sa ikoon ja sinust ei tehta naljafilme,” põrutab Allar. „Sellise asja peale isegi ei tulda. Kuidas on võimalik tema üle ilkuda? Inimest ei tohi mõnitada ega tema üle irvitada. Ükski rahvas ei tohiks oma kangelasega nii teha. Kui mina olnuksin Nykäneni asemel, ei oleks ma sellise filmiga nõus olnud. Oleksin öelnud kindla ei,” sõnab Allar.

Allar Levandi
Priit Simson

Korra on Allar Levandi ja Matti Nykänen Tallinnas ka kohtunud ja kätt surunud. Soome olümpiasangar käis siin 1991. aastal oma kampaania raames „Matti enam ei joo”. Allar mäletab, et tegi koos temaga trenni ja Toomas Uba filmis seda.

Siia saagu ausammas! Allar Rotermanni kvartalis teede lõikumiskohas, kuhu on kavas püstitada mälestusmärk soomlaste auks.
Priit Simson

Enne kui komisjon hakkab mälestusmärgi kavandite hulgast võitjat välja valima, tuleb istuda jõululauas ja aeg maha võtta. Levandite peres mööduvad jõulud traditsioonilisi jõuluroogi nautides ja selleks tuleb kokku kogu suguvõsa. Aastavahetus on samuti kodukeskne. „Olen väsinud. Tahaksin olla vähemalt nädala täiesti asotsiaalne ja võimalusel koopas, nagu Urmaski,” naerab Allar. Teda aitab tegutsemislainele tagasi hoopis kodulähedane mets – paar tundi metsaõhus toob tagasi kiire detsembrikuuga kaotatud rahu. 

Mälestussamba rajamiseks loodud lehel statue.ee saab igaüks kirjutada oma Soome-loo – tuhmumata mälestuse, mida oleks teistelgi huvitav või naljakas lugeda. Allar Levandi ei välista, et saabunud lugudest võib tulevikus sündida ka raamat. Mälestusmärgi loomist saab toetada igaüks, kellele Soomega sõprus kallis: SA Ausammas, Luminor Bank AS, EE071700017004431781. Et saada annetuselt tagasi tulumaks, lisage ülekande selgitusse oma isikukood ja sõna „Ausammas”.