Saame Jesper Parvega (37) kokku tema Veskimöldres paiknevas kodus. Kolmeaastane poeg Aaron Troy ja elukaaslane Mari lahkuvad teise tuppa. Üliaktiivne ungari linnukoer Guru peab mõnda aega oma asemel mediteerima. Nii, vaikus. Alustame! Märkan, et toas polegi telerit, mille ees diivanil vedeleda ja õlut rüübates kõhu kasvamist hinnata. Parve ütleb, et seda pole juba paar aastat. „Sest ma ei kujuta ette, kust võetakse aeg teleka vaatamiseks.”

Põgusa korvpallihuvilisena mäletan Jesperit ajast, kui ta oli veel noor ja andekas tulevikutegija. Seejärel oli ta lihtsalt tubli, aga mitte enam nii noor korvpallur. Ja siis kadus Parve pildilt. Et mitme aasta pärast naasta meeste eestkõnelejana ja kirjanikuna.

Oleme ausad, kui sportlane kirjutab raamatu, siis üldjuhul on see karjääri telgitaguseid ja valikuid kirjeldav higist, vaevast ja pisaratest nõretav spordibiograafia, millel nimeks näiteks „Minu tee”. Või kui sportlane on valinud treeneritee, võib tema sulest ilmuda metoodikaraamat. Tõsi, on erandeid.