Savisaare vaikne lämmatamine

2011. aastal oli Jüri Ratase ja tema lähemate võitlejate esimene katse kukutada erakonna eesotsast Edgar Savisaar. See ei õnnestunud. Erinevalt Savisaare lootusest, et kaotajad erakonnast lahkuvad, nagu on varem ja ka hiljem korduvalt juhtunud, näitas Ratas üles erakordset kannatlikkust. Viis aastat oodati oma võimalust, vaikselt kannatati kõike, mis Savisaar ise ette võttis või mida tema enda vastu ette võeti.

2016. aastal murendati Savisaare võim jupp-jupi haaval: Savisaare tahte vastaselt presidendikandidaadiks Mailis Reps, Keskerakonna volikogu juhiks Kersti Sarapuu... Lõpuks sisuliselt üksi jäänud Savisaar kaotas esimehe valimistel 2016. aasta oktoobris Ratasele.

Kui veel 2017. aasta alguses tundus, et Savisaarest võib kujuneda Ratasele tõsine peavalu, siis aasta edenedes mängis kohalike volikogude valimistel Keskerakonna vastu kandideerimisega Savisaar end omaenda võttega erakonnast sisuliselt välja ja säästis Ratast tema erakonnast väljaviskamisest. Võib tunduda uskumatu, aga Jüri Ratas suutis vana Hiina vanasõna parafraseerides istuda jõe kaldal nii kaua, et näha vaenlase poliitilist surnukeha allavoolu hulpimas.

Peaministri koha vastuvõtmine

Niipea, kui Keskerakond vabanes Savisaarest, avanes võimalus minna ka valitsusse. Tõsi, ka poliitilised olud langesid kokku (loe: IRL-i ja SDE rahulolematus Reformierakonnaga), kuid nii kiire Stenbocki ukse avanemine oli siiski ootamatu. Sisuliselt kuu varem Keskerakonna juhiks saanud Ratasel polnudki tegelikult valikut. Erakonna esimees peab olema võimeline võtma valitsusvastutust. Siiski ei ole seda lihtne teha, kui erakond on olnud kümme aastat opositsioonis ning valitsushoone sisemust on nähtud vaid fotodelt.

Kui keeruline peaministri koha ülevõtmine Taavi Rõivaselt võis Ratasele olla, näitavad ilmekalt fotod tollest päevast. 2017. aasta algus kulges ametikohaga harjumise rütmis ning algselt ebalevast Ratasest on saanud kindlameelne peaminister.

Kitseminister Repinskist loobumine

Nagu kõigist muudest järskudest muudatustest veel vähe oleks, pidi Ratas hakkama juba 2016. aasta detsembris remontima ka omaenda kokku pandud valitsust. Maaeluminister Martin Repinski sai ametis olla 18 päeva, kui pidi kitsejuustuskandaali tõttu Ratase survel ametist taanduma.

Kolme õe vandenõu nurjamine

Vast kõige kaalukam kriis tabas Jüri Ratast enne kohalike volikogude valimisi, mil kerkis õhku võimalus, et erakonnast eraldub nn kolme õe tiib, mis kandideerib oma nimekirjaga. Polnukski ehk hullu, kui sellesse seltskonda oleks kuulunud vaid Oudekki Loone ja Olga Ivanova, kuid kolmandaks kippus sinna ka Keskerakonna jaoks ülioluline europarlamendisaadik Yana Toom.

Pärast lähen-ei lähe saagimist ja mitut veidravõitu pressikonverentsi otsustas Toom oma kaaslaste üllatuseks jääda Keskerakonda. Toomi selleni veenmise taga oli Ratase ja suuresti ka Mihhail Kõlvarti meeleheitlik pingutus. Pärast seda sisevõitu vaibusid üsna kiirelt ka teised kriitilised, savisaare-meelsed hääled Keskerakonnas nagu näiteks Heimar Lenk ja Marika Tuus-Laul.

Mihhail Korbist loobumine

Teine ministrivahetuse sundis Ratasele peale Korbi ütlus, et ta isiklikult ei ole NATO liikmelisuse poolt, kuid paremat varianti ka ei ole. Sarnaselt eelmiste valitsustega julgeolekupoliitika väga tähtsale kohale sättinud Ratas ei kõhelnud siin kuigi kaua ja Korb jõudis ruttu järeldusele, et peab oma sõnakasutuse pärast taanduma. Korbi asendamiseks tuli teha keerukam vangerdus, kus peasekretäri ülesannetes olnud Jaak Aab liikus riigihalduse ministriks, Korbist sai aga veidi hiljem ise erakonna peasekretär.

Arvo Sarapuu skandaal

Eriti enne kohalike volikogude valimisi, aga ka pärast seda on Ratas pidanud olema ühtaegu ka see, kes seletab keskerakondliku linnavalitsuse probleeme ja jamasid. Kui Ratasele miski ei meeldi, siis on need riigikogus või valitsuse pressikonverentsil esitatavad küsimused, mis puudutavad pealinna juhtimist. Ei ole ta ju linnapea, vaid siiski peaminister. Erakonna esimehena pole tal olnud selgitamisest siiski pääsu. Kui Arvo Sarapuu sattus kriminaaluurimise alla, oli just Ratas see, kes ütles, et Sarapuu abilinnapeana ei jätka.

Uue linnavalitsuse kokkupanek

Kuigi linnavalitsuse liikmed on tegelikult linnapea meeskond, oli Ratas juures kõigil olulistel otsustamistel, mis puudutasid nii seda, kes saavad abilinnapeadeks, kui ka kellele jäävad linnaosavanemate ametikohad. Ratas tegeles isiklikult mitme inimese veenmise ja kutsumisega ühele või teisele kohale. Tabel sellest, kuidas ametid jaotada nii, et see kataks erakonda võimalikult laialt, valmis küll koostöös pealinna ja Stenbocki keskerakondlaste vahel, kuid Ratasel oli lõplike otsuste juures kaalukas sõna öelda.

Eesti Euroopa Liidu eesistumine

Peaministriks saades otse külma vette visatud ja sealt välja ujunud Ratas visati piltlikult jääauku teistki korda, kui ta pidi värske valitsusjuhina asuma ka Eesti Euroopa Liidu eesistumist vedama. Ametnikel oli juba varem tehtud suur töö ja sellega jätkati, kuid eesistujariigi peaministril oli siiski ees palju ülesandeid ja probleeme, mis tuli kiirkorras endale selgeks teha ning ka lahendada. Ka see läks suhteliselt sujuvalt ning tagantjärgi võib öelda, et kartus, nagu eesistumise mõttes kriitilisse aega jääv valitsuse vahetus võiks eesistumise halvata, ei ostunud vähemalt Eesti puhul tõeks.

Kadri Simsoni säästmine

Kõige hiljutisem katsumus Ratase teel on tema lähedast kaasvõitlejat majandusminister Kadri Simsonit tabanud süüdistused, nagu võiks tal olla mingi vastutus oma elukaaslase Teet Soormi suhtes algatatud uurimises. Nn searahaskandaalis on Ratas olnud väga sirgjooneline ning kaitsnud Simsonit kuidas vähegi võimalik. Seni pole välja ilmunud ka midagi, mis Simsonit otseselt ohustaks, kuigi lõpuni pole kadunud kahtlused, kuidas õnnestus Soormiga kaudselt seotud ettevõttel oma asjad niimoodi ajastada, et õnnestus saada värskesse koalitsioonileppesse kirjutatud toetusi.

ID-kaardi probleemid

Keskerakond pole ajalooliselt olnud kuigi suur e-valimiste toetaja, kui olla tagasihoidlik. ID-kaardi turvariskide esilekerkimisel tundus paljudele, et Ratas reageeris ise pressikonverentsile selgitusi jagama tulles üle ja võimendas hirme. Hiljem selgus, et riskid olid realiseerumisele siiski väga lähedal. Nii lähedal, et enam kui 700 000 ID-kaarti tuli sulgeda. Ka hilisem sertifikaatide uuendamise probleemi lahendamine nõudis palju selgitust ning ei läinud päris viperusteta. Kuid peamist – ID-kaardi lahtihäkkimist ja rünnakut neile – suutis Ratas vältida.