Novembri lõpus tegi kaheksa riigikogu liiget viiest eri erakonnast ettepaneku seada kohtueelseks menetluseks kindlad tähtajad. Politseile ja teistele uurimisasutustele taheti jätta kuriteo fikseerimiseks, algsete ütluste võtmiseks ja kuriteoteate kontrollimiseks kümme päeva.

Prokuratuurile plaaniti tähtajaks määrata aga kolm kuud, mida erandkorras võinuks riigi peaprokuröri otsusega pikendada kolme kuu võrra ja erakordselt keerukate juhtumite korral riigikohtu loal omakorda kolme kuu võrra.

Poliitikud põhjendasid, et tähtajad aitaks vältida inimõiguste rikkumist ja vabaduste piiramist, mis seisnevat kriminaaluurimiste pikale venimises. See aga tähendaks, et suuremad korruptsioonilood nagu Tallinna Sadama asi ja Edgar Savisaare protsess poleks tähtaegade lõhki minemise tõttu eales kohtu ette jõudnudki. Mõlema uurimine kestis üle kahe aasta.

Hoolimata sellest, et idee algatajate nimekiri plaanile erilist edu ei ennustanud, anti eelnõule ametlik käik ja saadeti kohtutele, uurimisasutustele ja ministeeriumitele laiali. Tagasiside toorele plaanile osutus põrmustavaks.

Kogu kriitika lühidalt kokku võttes ei peetud pakutud tähtaegasid realistlikeks. Muudatus lõhuks kogu kohtueelse menetluse loogika ja järelevalve. Prokuratuur vajaks oluliselt rohkem töötajaid, kohtuekspertiisi instituudi töö kiirendamine nõuaks täiendavaid investeeringuid ja uusi eksperte. Kiirustamise tõttu kannataks ka uurimiste kvaliteet. Selle kõigega aga eelnõu koostajad ei arvestanud, sest nende plaan ei sisaldanud ühtegi analüüsi. Isegi seletuskiri sai nii lühike, et täitis vaevalt pool lehekülge.

Samas, mitmed avalikkuse ette jõudnud suuremad kriminaalasjad võivad tõepoolest tekitada küsimuse, miks uurimisasutustel ja prokuratuuril läheb nii kaua aega ja ega nõnda kahtlustatavaid asjatult kurna.

Riigi peaprokurör Lavly Perling selgitas, et ühele kriminaaluurimisele kulub keskmiselt pool aastat, mis kahtlustatava jaoks tähendab ligikaudu nelja kuud. Peaprokuröri sõnul on prokuratuur nii asutusesiseselt kui ka koos advokatuuri ja kohtutega näinud viimastel aastatel menetluste kiirendamiseks vaeva. Näiteks üritatakse võimalikult palju asjaajamist teha digitaalselt. Ka ülekuulamisi tehakse vajadusel Skype'i teel.

Perling märkis, et igal aastal registreeritakse Eestis ligi 30 000 kuritegu, kuid aeganõudvamaid kriminaalasju on umbes paar sada. Need jagunevad enamasti kolmeks: kõrgkorruptsioon, rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus ja mahukamad majanduskuriteod. „Kui panna selline tähtaeg, pole me suutelised näiteks suuremaid majanduskuritegusid lõpuni uurima ja peame kannatanule ehk ausale ettevõtjale ütlema, et kahju küll, aga ta ei saa oma vara tagasi,“ sõnas peaprokurör.

Samas tõdes Perling, et vahel venitavad uurimist mitmed prokuratuurist sõltumatud asjaolud. Näiteks vastused päringutele teistest asutustest ja välisriikidest, mida pole võimalik reguleerida. „Venemaalt võimegi teinekord vastuseid ootama jääda,“ tõi ta näite rahvusvaheliste kriminaalasjade kohta.

Ent ajasäästmise võimalusi prokuratuuril jätkub. Näiteks mahukamate võõrkeelsete dokumentide ainult asjassepuutuvate väljavõtete tõlkimine, uurimistel selgema fookuse hoidmine ja IT-lahenduste veelgi suurem kasutamine. Kuid need on enamasti kõik asjad, mille jaoks pole tarvis seadusi muuta ega tähtaegu seada.

Ka justiitsminister Urmas Reinsalu ei näinud riigikogu liikmete plaanil jumet ja nõnda tegi ta sel nädalal valitsusele ettepaneku eelnõud mitte toetada. „Kõige keerulisemate kuritegude avastamine ja menetlemine saaks taastamatu vigastuse,“ põhjendas Reinsalu oma otsust Eesti Päevalehele. Ühtlasi viitas ta peagi eelnõuks saavale kriminaalmenetluse revisjonile, mille hulgas on pakett ettepanekuid, mis aitaks kogu tööprotsessi kaasajastada ja sujuvamaks muuta.

Üks riigikogu liikmetest, kes algse ettepaneku tegi, keskerakondlane Toomas Vitsut, ütles, et hoolimata ministeeriumite ja teiste osapoolte kriitikast võiks jääda lõplik sõna riigikogu õiguskomisjonile. Seega usub ta, et tähtaegade plaani ei tasu veel lõplikult maha matta.

Vitsut möönis, et ta on nõus väljapakutud tähtaegu üle vaatama ja neid muutma, kuid põhimõtteliselt tuleks uurimisasutustele siiski piirid seada. „Mingi ajaline surve peab prokuratuuril olema. Selline lõtvus, nagu praegu on, tuleb ära lõpetada,“ rõhutas ta.

• Kuritegelik jõuk, kes smugeldas üle kahe tonni hašišit Hispaaniast Eestisse, Poola ja Venemaale. Uurimist alustati 2014. aasta suvel ja esimeste kinnipidamisteni jõuti 2015. aasta lõpus. Enim võttis aega rahvusvaheliste õigusabipalvetele vastuste saamine.

• Üle kümne aasta Roman Smirnovi ehk Suteka juhitud Ida-Virumaa allilma kontrollinud jõugu tabamine. Mahukas kriminaalasi koosnes 105-st köitest ja uurimise käigus kuulati üle rohkem kui sada tunnistajat.

• Tallinna viimase suure lõbumaja ehk Ristiku bordelli sulgemine. Uurimist alustati 2014. aasta suvel, kinnipidamisteni jõuti 2017 alguses.

• Pärnu pedofiilide Tõnis Palmi ja Andrus Heno tabamine, kelle ohvriks langes üksteist alaealist. Jälitustegevusega tuvastati 68 kuriteojuhtumit.

• Relvaäri kaitseväes, mille käigus laotöötaja toimetas kuude kaupa relvaosi mustale turule.