"Mind ajendas teile kirjutama tänane artikkel kodutute teemal," kirjutas Karmen Veeorg.

"Tahaks väga küsida meie valitsuselt ja sotsiaalsüsteemi juhtidelt, et miks meil ei ole kodutute rehabilitatsiooni programmi?

Miks visatakse kodutud varjupaigast päeval välja, et nad alles õhtul saaksid tagasi tulla? Miks ei võiks see süsteem olla eesmärgiga aidata kodutu tavaellu tagasi? See eeldaks muidugi igasugu tegevusi antud inimestega – psühholoog, erinevad õppimisvormid, töövormid jms," kirjutas Veeorg.

"Olen ise väikeettevõtja ja seetõttu on mul äripind Sõpruse Rimis. Käin oma äripinnal iga päev, seetõttu näen sealsamas Rimi kaupluses
pingil istumas ühte noort poissi, sõna otseses mõttes noort poissi. Ei tea ta vanust( võibolla alla, võibolla üle 20), kuid antud kaupluses istub ta juba rohkem kui aasta. Vahel on ta joobes, vahel mitte. Vahel kössitab ta jope kapuutsi varjunult, vahel jutustab turvatöötajatega.
Tegemist on noore inimesega – ja mitte kedagi ei huvita, et teda aidata uuesti normaalsesse ellu. Olen millalgi ka Kristiine linnaosavalitsusse helistanud, aga noh, see nagu hüüdja hääl kõrbes...

See teeb kurvaks – võiks ju olla riigi poolt sellised sotsiaalasutused, kuhu suunatakse kodutud ja muud tänavainimesed, kus nad saaksid näiteks 3-4-6 kuud taastuda, meditsiinilist abi, toitu, peavarju ja tuge, et naasta tavaellu. Ja see peaks olema ööpäevaringne tegevus, mitte et päeval visatakse inimene välja ja mis ta teeb või kus ta on, pole kellegi asi. Võibolla saab mõnestki edaspidi korralik inimene ja see oleks juba võit ühiskonnale. Edasi võiks olla toetus tööandjatele, kes pakuvad talle lihtsamaid töid jne.

Kodututel on kindlasti igaühel oma lugu ja kindlasti kõik ei ole lootusetud juhtumid. Küll aga muutuvad nad lootusetuteks peale pikka aega tänaval."

Lapsed supiköögis
Samuti kirjutas meile Anu Merila. "Lugesin EPL-ist artiklit kodutust, kes magab kile all. Väga valus lugemine oli. Lugu raputas mind päris põhjalikult, nii kahju on heidikutest," kirjutas Merila.

"Jagan ka ühte teist mõtet, mis mind väga puudutas. Mu mehe poeg teenib kaitseväes ja jõulude ajal käis ta paljude teiste sõdurpoistega Oleviste kirikus kodututele suppi jagamas. Oh, oleks sellised supiköögid kodututele pidevalt toeks. Küsisin, kas see oli emotsionaalselt raske ja poiss vastas, et eriti tegi haiget, et supisabas ootas palju lapsi.

Mind ajab paljas mõte kodututest lastest meeleheitele. Teades, millist hoolt laps vajab, tõrgub mu pea leppimast, kuidas saab niimoodi ülimas vaesuses üldse laps kasvada. Küllap on sellest teemast kirjutataud, kuid niikaua, kuni kodutud lapsed kiriku supisabades käivad, tuleks neid aidata," leiab Merila, kes on töötanud muuhulgas ka ajakirja Marie Claire peatoimetajana.

"Tegin Marie Claire'i päevil koostööd Tallinna laste Turvakoduga, mida juhib energiline Erki Korp. Mul oli ka neist lastest kahju, kuid need noored on pärit kodudest ja vajavad moraalset abi. Lausa troostitu on aga nende saatus, kes peavadki tänavatel elama. Ehk annaks Eesti kõige õnnetumas seisus olevaid lapsi aidata," loodab Merila.