Aja kulgu pole teadagi kerge märgata. Midagi ei muutu, stagneerunud konnatiigis on kõik nagu alati! Aga vanu ajalehti lugedes torkavad muutused kergesti silma. Täna kirjutame sellest, kuidas Urmas Otti 1999. aastal Merivälja kandis rünnati. Selgub, et üsna samal ajal langesid keset Tallinna vägivalla ohvriks ka lauljatar Kirile Loo ja helilooja Urmas Sisask – ikka kohe nii, et pidid haiglas ravil olema. Tavalistele inimestele põhjustatud hirmsad kannatused olid nii igapäevased, et ei pälvinud meedias suuremat tähelepanu kui mõnerealine pisiuudis.

Sellest seisust oleme alla 20 aastaga ikka uskumatult pika sammu edasi astunud. Kui nagamannid löövad Nõmmel paar valgustit katki ja rikuvad mitme elektrilise koduvärava automaatikaseadmed, on see nii erakordne, et meedia kajastab toimunut mitu päeva. Kui abipolitseinik näeb Viru tänaval suitsetavat alaealist, kes üritab ära joosta, murtakse nooruk trotuaarile maha ja pannakse käed raudu. Milline mürgel läheks lahti, kui 2018. aastal rünnataks lühikese ajaga avalikus ruumis mitut armastatud ja tuntud isikut? Ei julge mõeldagi. Usutavasti niheleks siseminister oma toolil nagu koolipoiss direktori kabinetis, huvigrupid pahandaksid ja leheküljed täituksid. Elame turvalist elu, mis? 1