Vaevalt vaidleb keegi eriti vastu, et Estonia kontserdisaali traditsiooniline uusaastakontsert oli tänavu pigem ebatraditsiooniline. See oli kokku sulatatud väga eriilmeliste eesti muusikute ja heliloojate loomingust – heliefektide ja valgusmänguga rikastatud šõu „Põhjamaa pulss”(„Nordic Pulse”), mis andis vabariigi sajanda sünnipäeva aastale mõjusa avangu. Tegijatele kindlasti huvitav, ent ka ränk proovikivi.

Pole siis imestada, et kui üritan kava kunstilise juhi dirigent Kristjan Järviga (45) kokku saada, öeldakse, et andku ma maestrole pärast vägevat kontserti päevake hingetõmbeaega. Seetõttu kohtume tiheda töögraafikuga Kristjan Järviga mõni tund enne seda, kui ta lennukiga Viini poole lahkub. Ja sealt järgmistel päevadel edasi Leipzigisse ning Ameerikasse New Yorki ja Miamisse.

Õigus on neil, kes märgivad, et Kristjan Järvil on rokkstaarile sobilikku vaba mehe sarmi ja me pimeporises ilmas harva esinevat ülevoolavat positiivsust. Ta ei varja, et on äsjase uusaastakontserdi „Nordic Pulse” õnnestumise üle üliõnnelik. Ei meenu, et oleksin elus varem kokku puutunud inimesega, kes pruugib oma jutus nii sagedasti sõnu „fantastiline” ja „geniaalne”, nagu teeb dirigent Kristjan Järvi.