Eelmise aasta lõpul ilmus mahukas elulooraamat „Üksküla”, mõistagi teatrimaailma legendist Aarne Ükskülast, kes vaid poolteist kuud enne teose tulekut meie hulgast lahkus. Raamatu koostaja Rait Avestikuga kohtume rahvusraamatukogus VAT Teatris. Tundub sobilik koht – just VAT Teatris tuli 2008. aastal välja Aare Toikka „Nürnberg”, mis oli Üksküla üks viimaseid osi teatris.

Mõte kirjutada Aarne Üksküla biograafia on aastate jooksul korduvalt õhus olnud, kuid jäänud teostamata. Miks sa selle käsile võtsid ja kuidas sul õnnestus asjaosaliste nõusolek saada?

Põhjus on sama, miks ma olen oma eelmised teatriinimeste elulooraamatud kirjutanud-koostanud…

... sest sa oled saribiograaf?

Sest ma olen teatriuurija. Tunnen riigi ees justkui kohustust. Mõte Ükskülast kirjutada on mul olnud aastaid, alates sellest ajast, kui ta teatritegevuse lõpetas. Aga siis, umbes kümme aastat tagasi tundus, et ehk mina ei ole veel õige inimene, las targemad teevad. Kui olin Einari Koppeli raamatuga lõpetanud ja oli näha, et Ükskülast pole ikka veel midagi tehtud, võtsin julguse kokku, kirjutasin paberi peal Maria Klenskajale kirja ja viisin selle Draamateatrisse. Selgitasin, mida ma teha tahan, ja olin valmis eitavaks vastuseks. Aga tuli teistsugune vastus ja nüüd on see tehtud.