Aastaid Soome välispoliitika instituudis teadurina töötanud Kristi Raik peab äsja kaitseuuringute keskusega ühendatud instituudi mehitama ja uuesti üles ehitama, sest seni tegid teadurid uurimistööd põhitöö kõrvalt.

Hakkate veebruarist juhtima välispoliitika instituuti, mis sellest aastast kuulub kaitseuuringute keskuse alla. Kui palju te muretsete selle pärast, et välispoliitika analüüsil on küljes justkui kaitseteemade tempel?

Ma ei mõtle sellele üldse nii. Mina teen edasi oma uurimistööd nii, nagu olen siiani teinud, ja nii objektiivselt, kui oskan. Me ei tegele lihtsalt arvamuse avaldamisega. Välis- ja kaitsepoliitika on ühe terviku osad ja on täiesti loomulik, et nad kuuluvad samasse uurimiskeskusse.

Kuidas erinevad Eesti ja Soome välispoliitilised aruteluruumid? Olete kirjutanud, et soomlastel on välispoliitiliselt mingis mõttes enesetsensuur ja Eestiga võrreldes paljudele küsimustele hillitsetum lähenemine. On see erinevus Soomes töötades raskusi tekitanud?

Otseselt raskusi ei ole tekitanud. Aga kui Ukrainas läks 2014. aastal madinaks, tundsin erinevust teravalt. Minu jaoks oli paratamatu ja loomulik otse öelda, kes seal tegutseb. Eestis pole seda kellelegi eriti selgitada vaja, aga Soome kontekstis oli neid asju otse öelda väga julge. Soomes oli kahte moodi reaktsioone. Üks oli finlandiseerumise traditsiooniga kooskõlas olev mõte: mis nüüd meie siin pingeid ärevamaks ajame, meil on ju Venemaaga head suhted. Aga Soome riigi ametlik positsioon kujunes välja väga kiiresti ja mõistis Venemaa hukka. See oli Soome poliitikas uus samm, sest nad ei ole pärast Teist maailmasõda nii kriitiliselt Venemaa-vastast seisukohta võtnud.