Harva on film raamatust parem, kui välja jätta Alfred Hitchcocki linateosed – „Vertigo”, „Linnud” ja kõik muu on ekraanil märksa mõjuvam kui paberil.

Kummalisel kombel võib sama öelda aegae suurima krimileedi Agatha Christi teose „Mõrv Idaekspressis” kohta. Või mine tea. Üks põhjus võib peituda selles, et film – too 1974. aasta väljalase – jõudis Nõukogude Eestisse enne kui raamat. Tõsi, 1938. aastal ilmus teos esmakordselt eesti keeles, pealkirjaga „Kes tappis ameeriklase?”, aga või seda töörahva paradiisis leida oli.

Teisalt võib öelda, et Christie ei ole raamatus suutnud lõpplahendust piisavalt dramaatiliselt välja mängida – kindlasti saanuks ta seda paremini teha – ent kinolinal kukub asi väga jõuliselt välja.

Kes veel ei tea, siis „Mõrv Idaekspressis” on tüüpiline suletud toa müsteerium – seltskond reisib rongis Istanbulist Prantsusmaale, jääb lumetormi tõttu toppama ning ühest vagunist leitakse ameeriklase Samuel Edward Ratchetti, skandaalse lapseröövi korraldaja laip.

Nagu ikka on hulk kahtlusaluseid, kes räägivad oma lugu ning kuulus belglane Hercule Poirot peab halle ajurakke piitsutades detailidest tõepärase pildi kokku panema.

„Mõrv Idaekspressis” on lugejaküsitluste järgi Christie üks parimaid roimaromaane, ent pärast ilmumist 1934. aastal pälvis see kõva kiituse kõrval ka parasjagu kriitikat. Oh olid ajad... Ajakirjanduses läks vaidluseks, kas Christie pakutud stsenaarium on reaalne või mitte. Sõna võttis isegi niinimetatud kõva käe krimkade suurkuju Raymond Chandler, kes asus materdajate leeri. Lõpuks jäi peale seisukoht, et Christie suutis kirjutada ebareaalse loo reaalseks.

On selle realismiga, kuidas on (kas sotsrealism oli reaalne?), igatahes pakub „Mõrv Idaekspressis” ühe või paar (sõltuvalt lugemiskiirusest) õhtut mõnusat äraolemist. Ja uus filmiversioon, mis mullu ekraanile jõudis, väärib samuti vaatamist.