Aga sel pühapäeval saab ta 60-aastaseks. Ja täpselt 20 aastat möödub sel aastal tagasitulekust Rootsist, kuhu ta 1984. aastal koos tollase abikaasa Leila Milleriga põgenes. Kaks ümmargust numbrit on piisav põhjus esitada Valdole mõned senist elu iseloomustavad märksõnad, ja uurida: mis esimesena meenub? Miks?

„Väljas on veebruar täna“

See on esimene laul, mille 1978. aastal tegin ja esimene, mille koos Urmas Alenderiga lindistasime. Kokku olen loonud vast paari-kolmekümne laulu ringis. Veebruarilaulul on väga ilus tekst Viivi Luige sulest. Keegi on nimetanud seda kusagil isegi maailma depressiivseimaks poplauluks. Vahetasin täna esimest korda kümne aasta jooksul kitarril keeled ära ja laulsin seda laulu üle väga pikkade aastate. Mu lood sündisidki nii, et lugesin head luuletust ja kohe tekkis peas mingi meloodia. Hiljem oli mul hea koostöö Doris Karevaga, kes kirjutas sõnad minu viisile. Nii sündis laul „Pühajärv“ - andsin Dorisele meloodia ja ta kirjutas sinna sõnad peale. Kõige parem laul, mida esitanud olen, on aga „Eesti muld ja eesti süda“, mida laulsime Inesega „Laulud tähtedega“ finaalsaates. See oli jube hea, ilma tagasihoidlikkuseta. Tuli nii südamest, nagu ükski laul pole ei enne ega pärast seda tulnud. Kahjuks ei ole see minu, vaid Rein Rannapi laul. Üks endine kolleeg riigikogust saatis mulle hiljuti sõnumi, et vaatavad koos naisega YouTube'ist laulu „Eesti muld ja eesti süda“ ja mõtlevad: Valdo, ära tegele enam poliitikaga, hakka uuesti laulma!”