Eelmisel aastal tunnustas teie esikromaani „Sinine mägi” kirjanike liit. Nüüd tuli kultuurkapitali aastapreemiate nominatsioon. Mida sellised ametlikud tunnustused teile tähendavad? Või tekitab tunde, et on head tööd tehtud, hoopis lugejate tagasiside, kellegi tähtsa kiitus?

Kultuurkapitali nominatsioon on mulle tähtis, teeb rõõmu. Minu jaoks on juba nominatsioon auhind, eriti 2017. aasta tihedas sõelas, mille tingis paljude väga erinevate ja huvitavate proosateoste ilmumine. Võib eristada kirjandust ja kirjanduselu. Nominatsioonid ja auhinnad on kirjanduselu osa ning kirjanduselu mõjutab kindlasti ka kirjandust, kirjanikku. Nominatsioon mõjub julgustusena edasi kirjutada. Aga inimese otsene tagasiside, eriti kui see on väga isiklik ja ma näen, et miski mu raamatus on inimest puudutanud, on kõige tähtsam. See on kui kirjanduse kaudu tekkinud side kahe inimese vahel, miski, mis näitab, et meis on midagi ühist, me oleme lähedased, ehkki pole võib-olla isiklikult tuttavad.