Näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsak (44) ei rõõmusta just ülemäära, kui teen talle ettepaneku pikemalt vestelda. Ent kohe jõuab kinolinale Leelo Tungla raamatu „Seltsimees laps” ainetel tehtud samanimeline mängufilm, milles Ulfsak mängib rafineeritud julgeolekutöötajat. Veel sel aastal saame näha kauaoodatud seriaali „Pank”, kus Ulfsak debüteerib režissöörina. Neist töödest – rollidest ja lavastamisest – on mõnus rääkida. Nagu ka ta varasematest töödest. Olgu see maailmavalus arhitekt Maurer „Sügisballis”, noor politseinik isa Lembit Ulfsaki lavastatud lastefilmis „Lammas all paremal nurgas”, värskelt vanglast vabanenud inimlik pätt Reps krimiloos „Punane elavhõbe” või rokitäht Zäk menukas „Seenelkäigus”. Häid filmirolle on tal ju rohkesti, rääkimata mõjuvatest tegemistest Von Krahli Teatris.

Kuid muu poolest jääb Ulfsaki jutt napiks. Üldiste asjade kohta, mis ühiskonnas kajavad, ei taha ta sõna võtta. See üllatab pisut. Näinud aastate jooksul lavastusi, kus Ulfsak on kas näitleja või lavastajana maailma ja inimene olemist mõtestanud, olen millegipärast uskunud, et tal oleks kindlasti oma sõnum.