Draama „Dovlatov” maalib meile 1971. aasta Leningradi, kus „lahedaid 1960-ndaid” keegi ette ei kujutanud. Võib-olla paar merendusajakirjanduse sekretäri ja põrutada saanud komsomolitöötajat, aga teised mitte. Dovlatovi 1970-ndate alguse ja 1960-ndate Leningrad oli kõike muud kui värviliste vorstikeste kogum hipiajastust, see oli korralik surutis. Kedagi ei avaldatud, sõpruskond kogunes poolsalaja, nad olid inimestena üleliigsed nagu tühermaale unustatud välipeldikud, mis on ka täis tehtud. Sellepärast et toonane Nõukogude reaalsus nõudis teistsugust kunsti – brežnevistlikku ja ettekirjutatud ühiskonnaga arvestavat –, mitte Bella Ahmadulina sugust poetessi, kes võis varem staadionijagu luulekuulajaid kokku meelitada. Intelligentsi, selle tõusva ja veidike optimistliku, aeg oli paratamatult läbi.