Mirtel Pohla (36) on ligemale 14 aasta pikkuse näitlejakarjääri jooksul kostitanud publikut kümnete silmapaistvate osatäitmistega. Mäluharjutuseks maksab ehk meenutada mõningaid filmirolle, näiteks Ilget kultusfilmis „Malev”, Jaanat suurepärases „Sügisballis”, neiu Võilille teekonnafilmis „Jan Uuspõld läheb Tartusse” või salakavalat teadlast Kadri Hellerit lastefilmis „Supilinna Salaselts”. Need on vaid üksikud näited, et mõista ta ande avarust. Peale selle kümned suurepärased rollid teles ja teatris – algul Draamateatris, kuhu ta pärast lavakooli lõpetamist suundus, seejärel teatris NO99, millega ta neli aastat tagasi ootamatult lõpparve tegi.

Peagi kinodesse jõudev Lauri Lagle lavastatud film „Portugal” laseb Mirteli talendil särada kogu ilus. On lusti ja meeleheidet, ilu ja valu. Saab jälgida enese kaotamist ja otsimist. Filmis tabab nii mõnigi koht väga täpselt valusaid närvipunkte ja vaataja – olgu naine või mees – saab äratundmishetkedel kergelt õhetades tooli põhja vajuda.