Teadlased on väga kannatlikud inimesed. Sageli „hääletavad” nad jalgadega ehk lähevad riiki, kus on parem. Eriti just noored teadlased. Teisalt, ühe teadlase kohustus on mõelda kaugele ette: milline on Eesti 10, 20 ja 100 aasta pärast. Kriitiline hulk teadlasi tunneb just nüüd, et nii ei saa edasi minna. Me ei saa vaikselt pealt vaadata, kuidas Eesti jookseb noortest andekatest inimestest tühjaks. Me ei taha aastast aastasse kuulata katteta lubadusi ja strateegiaid, mis räägivad teaduspõhisest majandusest ning lubavad teadusse rohkem investeerida (1% SKT-st) ja kvaliteetset kõrgharidust. Selle asemel näeme hoopis langustrendis riiklikku investeerimist, paberimäärimisse uppuvaid ja projektist projektini elavaid teadlasi, sotsiaalsete garantiideta alarahastatud doktorante.