Kohtusin tuntud sõjareporteri ja mitme raamatu autori Robert Dulmersiga Tallinnas Oru hotellis. Väikest kasvu Robert oli jutuajamise alguses veidi kinnine, aga mida kaugemale vestlus arenes, seda avatumaks ta muutus.

Kui jutt jõudis sõjani Sarajevos ja varjumiseni autode taha, viskus Robert laua alla ja näitas piltlikult ette, kuidas kiire varjumine käib. Ja jutustades lugusid Damaskusest või Sarajevost hakkasid ta käed käima ja näoilme muutma. Kogu tema keha jutustas lugu. Lugu, mis nüüd järgneb.

Robert, kuidas sa ajakirjandusse üldse sattusid?

Olin siis 15-aastane. Jooksin kodust ära ja hakkasin lapsprostituudiks. Ühel hetkel lähenes mulle Der Spiegeli ajakirjanik, kes intervjueeris prostitutsiooniga tegelevaid lapsi. Ta uuris, kas ma tunnen kedagi, kes sama asjaga tegeleb ja ühel hetkel avastasin ennast samamoodi teisi intervjueerimast. Sellest tuli 1980-ndatele omaselt lugude sari.