Me vestleme pikalt. Õhus on elektrit. Aga alles siis, kui fotograaf istutab ta ühe vundamendini lagunenud maja trepinukile, märkan, kui väsinud Artur Talvik (53) tegelikult paistab. 12. maist ei ole ta enam Vabaerakonna juht ja järgmisel päeval astus välja ka erakonnast. Ta taandus kuidagi vaikselt, kuigi riigikogu fraktsioonis jätkab tööd. „Justkui betoonkamakad oleksid jalgadelt kukkunud,” võtab Talvik viimase aja sündmused kokku. Ja lisab: „Eks mu pea on nüüd kõiksugu uusi mõtteid täis. Ega ma täna ööselgi eriti maganud.” See seletab väliseid väsimuse märke.

Ajalehed kipuvad temast kui poliitikust kirjutama minevikuvormis. Küllap kiirustavad.