Kui öökapile võiks mõne raamatu hankida, siis „Kolmevaimukivi” oleks õige valik.

Või siis mitte... Öökapiraamatu funktsioon peaks olema selline, et loed pisut ja lähed unedemaale. Paraku on kahtlane, kas Indrek Hargla lühijuttudest end nii lihtsalt lahti raiuda saab. Jah, öökapile sobiksid pigem Piibel ja Mihhail Gorbatšovi elulugu.

„See on puhas ulme,” kuulutas Hargla krimkafännile „Kolmevaimukivi” üle andes. Samas... Kas krimkal ja hääl ulmel on suurt vahet? Põnevad mõlemad, kui on hästi kirjutet. Ja Harglal on.

Ühteteist lühilugu ei seo ükski niit. Või õigemini, nende eripalgelisus seobki raamatu üheks tervikuks. Tea, kas Hargla võttis teadlikult siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku?

Kui krimikirjanduses – apteeker Melchiori lood ja muinaskrimka „Raudrästiku aeg” – loob Hargla enda ajalugu (mis haakub teatud punktides küll tegelikult olnuga), siis sama võib öelda tema lühiulme kohta.

Raamatu avalugu „Mirabilia saladus” võib olla mõne eelneva Maa tsivilisatsiooni – palju neid on olnud? Kuus? – algusaegade lugu, kui käis võitlus selle nimel, kas inimkond saab vaba tahte valida hea ja kurja vahel.

„Einsteini viimased sõnad” pöörab aga ajaloo ümber ja näitab, milline olnuks meie elu, kui ifod (Identified Flying Object) oleksid teise ilmasõja lõpetanud ja tuumakatsetustele piiri pannud. Kes olnuks siis Isaac Asimov, Robert Heinlein või siis Gustav Naan. Igatahes ifoloofide üleilmsel konverentsil teinuks eestlased ilma.

Raamatus on ka Eesti salapära ja hauatagust, ent kas see ongi niiväga ulme? Oleme ju tegelikult nõidrahvas, kuigi iidne kunst hakkab tasapisi hääbuma.

„Clemens Fellinus, Rex Estonicum” selgitab, kuidas võinuks saada Maarjamaast kuningriik. Igatahes napilt läks.

Vastuse saab ka igikestev küsimus, kust on pärit jumal – Hargla teab.

„Per homicidum ad astra” on puhas ulmekrimka ja mitte nii õrn ja kaunis.

„Suvitusromaan” paneb raamatule väärikalt punase punkti.

Räägitakse, et siinmail on ulmefänne siiski vähe, võrreldes seltskonnaga, kes krimikirjandust või naistekaid loeb. Ilmselt on asi tõrksuses või hoiakus, et ulme on jura. Kuid lühijuttude kaudu saakski end teemaga kurssi viia. Kui ei meeldi, siis ei meeldi, palju aega arusaamiseks kulutama ei pea, aga kui meeldib, saab juba pikemate lugude kallale minna.

Igatahes on „Kolmevaimukivi” suurepärane suveraamat.