Mai lõpus jõudis Eestisse uudis, et Eesti-Läti piiri lähedal Rūjienas juhtus avarii autoga, mis vedas üheksat laipa. See heitis jahmatava pilgu kahel pool riigipiiri käivale surnuärile. Selgub, et on sisuliselt võimatu selgeks teha, kus üheksa surnukeha põletati ja kas üldse põletati, sest Eestis pole tuhastamise üle mingit kontrolli.

Eestis reguleerib tuhastamisi kalmistuseadus, mis sätestab, et surnukehade tuhastajad on kohustatud koguma ja säilitama tuhastatu nime, sünniaja, surmaaja ja usutunnistuse andmeid ning ka tuhastamise aja ja tellija andmeid. Ent seaduse rakendamist kontrolliva terviseameti sõnul ei tee nemad tuhastamiste üle järelevalvet, sest neil pole selleks seadusandlikku alust.

„Kalmistuseaduse alusel teeb terviseamet järelevalvet ainult juhul, kui surma põhjus on eriti ohtlik nakkushaigus, millel on pärast surma suur levikuoht. Näiteks kollapalavik, hemorraagilised viiruspalavikud, pärisrõuged, katk, Siberi katk,” seisis tervise ameti kommentaaris.

Seetõttu pole ülevaadet, kui palju inimesi Eestis aastas tuhastatakse. Viimaste aastate statistika järgi on Eestis surnud umbes 15 000 inimest aastas ja neist tuhastatakse umbkaudu pooled või veidi rohkem.