Pikalt on vaieldud, kumb siis malelegend Bobby Fischer lõpuks oli, geenius või hull. Tundub, et õige diagnoos oleks: hull geenius.

Tegelikult võinuks Fischeri elulooraamatu teise poole kirjutamata jätta, et pilti mitte rikkuda. Märksa sümpaatsem olnuks kaunis lugu Ameerika imelapsest, kes nõukogudeliiduliku malemaailma purustab – Fischeri kasvamine geeniuseks, kandidaatide matšide purustavad võidud, Boriss Spasski alistamine Islandil ja tõus maailmameistri troonile ning punkt. Eesriie langeb.

Eesriie langeski. Sealtmaalt oli Ficher maailmale ja malele kahetsusväärselt kadunud. Ta jättis oma paranoilisuses inimkonna oma loomingust ilma. Paraku ei saa Fischerist rääkida, kirjeldamata tema elu lõppmängu, aga see on kahjuks kurb stoori.

Võib öelda, et Fischer oli ka Eestimaal kangelane. Ookeanitagune Kalevipoeg sortsidega võitlemas ja võitmas. Noil seitsmekümnendail oli siinmail Paul Kerese sünnitatud malebuum, ent Nõukogude Liidu hegemoonia hakkas hingele vastu. Keresest teatud põhjusil punaste purustajat ei olnud, sestap loodeti Ficherile ning tema lahing Spasskiga oli tõeline sajandi matš, mida jälgisid koos muu maailmaga tuhanded eestlased, pöidlad peos.

Just venelaste domineerimine puhus Ficheris lõkkele paranoia, mis muidugi ei tähenda, et jäänuks normaalseks, kui male tipp olnuks rahvusvahelisem. Ju tal oli määratud äraspidiseks muutuda. „FIDE hoolitseb selle eest, et meil oleks alati Vene maailmameister,” kirjutas Ficher juba 1962. aastal. „Venelased ise on selle korraldanud.”

Eks tsooni- ja kandidaatide turniiridel oli manipuleerimist tõesti, kusjuures Keres kuulus ses venelaste kokkumängus vaenlaste kilda. Samas oli just Ficher see, kes suutis malemaailma suunata ja tänu temale asendati kandidaatide turniir matšidega.

Nõukogude Liit kartis Ficherit, sest just male näidanud venelaste arvates sotsialistliku süsteemi paremust kapitalistliku ees. Ja kui mingi harimatu ameeriklane maailmameistriks kroonitaks... Asi jõudis nõnda kaugele, et Moskvasse, spordi teadusliku uurimise instituudi juurde, loodi salajane labor ning väike rühm malemeistreid analüüsisid kümme aastat Ficheri partiisid, isiksust ja käitumist.

Venelased ei hammustanud lõpuni Fischeri käitumist lahti. Reikjaviki matš toimus läbi häda ja kui Fischer lõpuks kohale ilmus, kaotas ta esimese partii ja teisele ei ilmunud – teda häirisid filmikaamerad. Tänu taevale oli Spasski sedavõrd džentelmen, et ei allunud Moskva käsule ega nõudnud matši lõpetamist, kuigi reeglite järgi võinuks. Sellega kinkis ta maailmale spordiajaloo ühe säravaima etenduse. Kui Fischer võitis 21. partii, oli ta juhtimas nelja punktiga – 12 1/2 – 8 1/2, mis tähendas matši lõppu. Venemaa ülemvõim oli murtud.

Kahjuks sellega suure meistri elutöö ka lõppes. Anatoli Karpovi vastu ta kolm aastat hiljem tiitlit kaitsma ei läinud, sest nõudis, et mäng käiks tema reeglite järgi. Sellest lähtuvalt kirjutas psühhoanalüütik doktor M. Barrie Richmond väitekirja „Bobby Fischeri otsuse tähendus, milles väidab, et malegeeniust tuleb võtta kui suurt kunstnikku, Picasso mõõtu fenomeni. See, et Fischer ei kaitsnudki tiitlit, räägib Richmondi väitel vastutusest, mida ta tundis maailmameistrina iseenda ees: tema katse kujundada, luua ja muuta reeglite maailma näitavat just seda ja sellel polevat midagi pistmist hirmuga.

Nagu öeldud, Fischeri elu lõppmäng oli kaugel kaunist ja väärib kindlasti lugemist, aga austusest tšempioni vastu seda siinkohal kirjeldama ei hakka.