Enam kui kolmekümne aasta järel toimus 13. juunil Thbilisis Kahhidze muusikakeskuse kontserdisaalis ajalooline ERSO kontsert Neeme Järvi juhatusel. Sündmuseks kujunes see aga veel mitmel tasandil peale õnnestunud esituse.

Esiteks võib ERSO kontserti siin pidada rahvadiplomaatia suurepäraseks näiteks, kuivõrd üritus sai teoks eraisikute algatusel ja toel. Teiseks on see näide väikese riigi sümfooniaorkestri haruldasest võimalusest teha koostööd maailma absoluutsete tippudega. See, et saalis on Gruusia n-ö oma Pärt ehk helilooja Gia Kantšeli isiklikult, pole ERSO jaoks sugugi esimene kord. Kolmandaks kirjutas kontserdi üsna elavalt mällu see, et pea samal hetkel, kui ERSO mängima hakkas, tuli teade Gruusia peaministri Giorgi Kvirikašvili tagasiastumisest. Nii et mõistagi – see on nüüd nali – ei kõla ju sugugi halvasti, kui öelda, et ERSO esines ja Gruusia valitsus kukkus.

ERSO kontsert võeti vastu ovatsioonidega.
Foto: Rauno Volmar

Kontserdil oli kohal ka üksjagu eestlasi. Kontserdisaal sobis sümfooniaorkestrile suurepäraselt. Seda, et Eestis seni veel sobilikku kontserdisaali ei ole, meenutas maestro Neeme Järvi vestluses enne kontserdi algust. „Thbilisis on suurepärane kontserdisaal muusika tegemiseks, aga näe, meil Eestis ei ole sellist. Estonia teater on ehitatud draamateatriks ja hiljem kohandatud ooperiteatriks,” nentis Järvi.

Oma peamiste eesmärkide seas nimetab Neeme Järvi Eesti kunsti maailma viimist. Kavaga, mis Thbilisis sisaldas eri ajastute Eesti heliloojate ja Gruusia elava klassiku Gia Kantšeli muusikat, seda ka tehti.

ERSO kontsert Kahhidze muusikakeskuse kontserdisaalis Tbilisis
Foto: Rauno Volmar

Kontserdi alguses võtsid sõna Eesti suursaadik Kai Kaarelson, Eesti kultuuriminister Indrek Saar ja Gruusia kultuuriminister Mihheil Giorgadze, kes lõpetas kõne sulaselges eesti keeles sõnadega: „Elagu vaba Eesti!” Juba mõned minutid hiljem oli Giorgadze sunnitud kontserdisaalist vaikselt lahkuma, sest saabus teade peaministri tagasiastumisest. Enne jõudis kultuuriminister ära kuulata mõlema riigi hümni ning Sergei Rahmaninovi „Vokaliisi”, kus soleeris Elina Nechayeva.

Ülejäänud publik elas aga kontserdile algusest lõpuni täiel rinnal kaasa. Kahhidze muusikakeskuse kontserdisaal ei olnud küll välja müüdud, ent sooja vastuvõtu kohta ülivõrdeid kasutada poleks liialdus.

ERSO ja Neeme Järvi võeti Thbilisis vastu ovatsioonidega.
Foto: Rauno Volmar

Kui Neeme Järvil kontserdi eel esitatavat kava kommenteerida palusin, nimetas ta muu hulgas haruldusena, et Thblisis avaneb võimalus kuulda Mihkel Polli mängimas Artur Lemba klaverikontserti. Teost võib pidada Eesti rahvusromantismi tippinstrumentaalkontserdiks. „Lemba, kes oli pianist, mõjub kui mõni suur Vene helilooja. Tema mastaap oli midagi erakordset,” leiab Järvi. Solisti Mihkel Polli kutsus rahvas tagasi ka lisapalaks.

Ja kes või mis võiks olla parem Eesti muusika esindaja kui Eduard Tubin 5. sümfooniaga? 1946. aastal valminud sümfoonia on esimene, mis läks Eestist maailma kohe pärast kirjutamist. Tubin sai selle eest omal ajal ainult parimaid arvustusi ja ERSO mängib seda ilmse naudinguga. Neeme Järvi nimetab Tubinat kõhkluseta geniaalseks heliloojaks ja suureks klassikuks, 5. sümfooniat aga tohutult mõjusaks, sest teos on kirjutatud pärast seda, kui Tubin 1944. aastal kodumaalt lahkuma pidi. „Ta pani sellesse sümfooniasse oma üleelamised. Nüüd on tema põrm Tallinnasse toodud ja me matame ta sellesama 5. sümfooniaga,” sõnab Järvi.

ERSO pillimängijad harjutavad enne kontserti.
Foto: Rauno Volmar

Kontserdi lõpetas Gia Kantšeli „A Little Daneliade”, huumorist tulvil, ühtaegu minimalistlik ja samas teatraalne lugu. Saalis oli ka legendaarne helilooja ise. Eestlased nimetavad teda sageli Gruusia Pärdiks. Tegelikult ongi Kantšeli ühtlasi Arvo Pärdi sõber ja nii Pärdi kui ka Neeme Järvi eakaaslane. Järvi ütleb, et tal on siiralt hea tunne, et läheduses on selline inimene nagu Kantšeli, kes suudab oma rahvale palju anda. Publiku reaktsioonid illustreerisid neid sõnu hästi. Pärast Kantšeli lugu oli rahvas püsti, tänapäevasel moel küllap sümptomaatiline oli seegi, et kui väikest kasvu erakordselt sümpaatne vanahärra lavale tuli, täitus lavaesine hetkega nutitelefoniga toimuva jäädvustajatest. Ligemale kümneminutiline lugu läks kordamisele ja mõjus ka teisel esitusel ERSO esituses värskelt ja nutikalt.

Eri ajastute Eesti ja Gruusia loomingu sellisel moel ühte kavasse ühendamine, rääkimata võimalusest kuulda laval tipp-pianisti Mihkel Polli ja igati esinduslikku esitust Elina Nechayevalt, mõjus lõppkokkuvõttes suurepärase tervikuna. „Minu ideaal on tunda, et Eesti muusika oleks osa maailmamuusikast. Selle nimel tasub elada,” ütles Neeme Järvi kontserdi eel ja kontsert ise osutus tema sõnade praktiliseks näiteks.

ERSO ajalooline tuur Armeenias ja Gruusias jõuab reedel lõpusirgele Bathumis toimuva kontserdiga.

ERSO ja Neeme Järvi kontserdid Armeenias ja Gruusias on viimaste aastakümnete suurimad koostööprojektid, kujunedes regioonis meie juubeliaasta tippsündmuseks. Selle ürituse puhul on väga sümpaatne rahvadiplomaatia mõõde. Initsiatiiv tuli n-ö kodanikuühiskonna tasandilt ja meil oli hea meel haakuda. Eesti ja Gruusia suhete alus ei ole vaid praktiline, läbisaamine on hea ka emotsionaalsel tasandil. Küllap on üks osa sellest meie riikide sarnasel ajalool, teisalt on Gruusia Eesti jaoks olnud kogu aeg idapartnerluse prioriteetne riik.

Kultuurikontaktid on tugevad ka muidu. Kõige enam on ilmselt tuntud koostöö filmivaldkonnas. Zaza Urušadze ja „Mandariinide” edu, mis viis filmi Oscarite lõppvalikusse, on ikkagi uskumatu. See on kaasa toonud suure tähelepanu, millele on järgnenud mitu koostööprojekti. 2015. aasta pimedate ööde filmifestivali fookuseks oli Gruusia, selle aasta Thbilisi filmifestivali fookuses aga omakorda Balti riigid. Üks meie unistusi on nüüd Niko Phirosmani näituse Eestisse toomine. Kumu otsib ajaraami ja loodetavasti saab see lähiaastail teoks.

ERSO kontserttuuri puhul on Eesti saatkonna kanda vaid toetav roll, kontsertidega seoses oleme siin korraldanud mitmeid vastuvõtte. Projekt ise on eraalgatuslik, selle initsiaator Meelis Kubits on forsseerinud palju jõude riigi- ja erasektorist. Ma arvan, et siinsed sündmused on suur asi ka grusiinide jaoks.

See, et pärast enam kui kolmekümneaastast pausi on Gruusias taas ERSO, tähistab kahtlemata kultuuridiplomaatia suursündmust.

Eesti-Gruusia suhete sügavust tunneb siin iga päev. Kui kuuldakse, et esindad Eestit, on suhtumine väga soe. Aga Eesti ja Gruusia suhted ei ole niivõrd suhted riikide, kuivõrd inimeste vahel, millele saab ehitada juba kõik muu. Kultuur on sellest suhtlusest suur osa.

1980. aasta oktoober

Kontserdid Jerevanis ja Sardarabadis Peeter Lilje juhatusel.

1985. aasta oktoober

Kontserdid Leninakanis (praegu Gjumri) ja Thbilisis. Dirigendid Vello Pähn ja Peeter Lilje.