Näidend kulgeb kahes plaanis: Gulliver kui väga suur või väga väike inimene ja Gulliver kui traditsiooniline elusuuruses pereisa. Vaatajale ei anta vihjet, kas ta on hull, kes kujutab kõiki seiklusi ette, või tõepoolest fantastilisi seiklusi läbi elanud rändur. Just see paralleelsus paneb kaasa elama ja teeb tüki pingeliseks ja vaheldusrikkaks. Gulliver viibib kogu aeg nii kodus kui ka võõrsil. Näilised seiklused muutuvad tegelikeks, tegelikud näilisteks. Tütre ahastav „Palun tule koju!” on tõlgendatav nii mentaalselt kui ka geograafiliselt. Ja teatrijumal üksi teab, kumb on õigem. Tegelaste kostüümid ja mastaabid muutuvad, inimeste põhiomadused – võimuiha, armastus, eputamine, vihkamine – jäävad samaks.

„Gulliveri reisid” ei näita nimitegelast hiiglase ega kääbusena, vaid normaalset kasvu eesti mehena. Just nende kolme dimensiooni kiirest vaheldumisest teatrimaagia tekibki. On üks asi, kui laval liigub laeni ulatuv täispuhutud hiiglane või kolme näitleja juhitav kämblasuurune nukk. Ja teine asi, kui tajume, et tegelane kujutab suur ja väike olemist lihtsalt ette. Tema kõrval on abikaasa, tütar ja poeg, kes ihkavad tegelast reaalsusse sobitada. Tegemist on väga hingestatud lavastusega, kus inimlikkuse äärmuslikud avaldumisvormid tõusevad eredalt esile ka neid mainimata.