4.–7. juulini juhtus see, mis kord kahe aasta tagant Rakveres ikka juhtuma kipub. Baltoscandal võttis linna üle. Minu kaua plaanitud suvisesse teatridieeti sõitis teatrifestival alatult sisse, aga kui Euroopa huvitavamad etenduskunstnikud ikkagi kandikul kätte tuuakse, pole pääsu.

Baltoscandaliga kaasneb praeguseks omamoodi paradoks. Eestisse tuuakse justkui üllatavad, ärritavad ja irriteerivad artistid, ent samas mõjuvad lavastused festivali korduma kippuvatele külastajatele omamoodi turvatsoonina. Joris Lacoste, Jérôme Bel ja Ivo Dimchev on inimesed, keda osatakse oodata. Ja kui laval on verisest v*tust madu sünnitav zombie-vanaema („Hominal/Öhrn”), ei kerki enam kulmgi. Selles mõttes on publikut õrritavast festivalist saanud ehk isegi heas mõttes peavoolufestival?

Festivali kava oli vähemasti minu isikliku maitse jaoks suurepäraselt koostatud. Lavastused toimisid viidetena nii horosontaalsel kui ka vertikaalsel teljel, kõnetades nii üksteist kui ka varasemate aastate lavastusi samadelt lavastajatelt või truppidelt. Külmaks ei jätnud Baltoscandalil küll miski, ka puhtsubjektiivselt üle pika aja kõige tüütum lavastus, mida näinud olen.

Prantsuse lavastaja Joris Lacoste jätkab Pierre-Yves Macé abil „Suite n°3 – Europe’ga” oma neljaosalise tsükli „Choral Suites” lavastuste seeriat.
Foto: Frederic IOVINO

Mõned hetked. Marie-Caroline Hominal kutsus iseend lavastama Euroopa teatri visionääriks nimetatud Markus Öhrni. Viimane esitab lavastuse eelloona loo surnud vanaemast, kes viimastel elupäevadel avaldas kahetsust, et oli terve elu olnud korralik kristlik pereema, selle asemel, et rohkem riskida ja eksida. Mida arvavad vanaemad sellisest reinkarnatsioonist, mis nüüd laval oli, tahaks kohe pikemalt kuulda. Iseasi, kas pidada lavastust, kus kirstus uuele elule ärkav vanaema mao sünnitab ja sellega onaneerib ja laval tummiste biitide saatel amokki jookseb, julgeks kristliku sümboolika pea peale keeramiseks või on see hoopis hilisteismelise metallifänni märg unistus ideaalsest muusikavideost. Mulle mõjus see pigem viimasena. Pean küll tunnistama, et festivali alguses sellisele etendusele sattumine raputas minus peituva kerge teatriüledoosi saanud ja apaatsusesse vajunud kiibitseja korralikult ärkvele. Isegi kerge iiveldustunne sõitis korraks sisse.

Kui laval on verisest v*tust madu sünnitav zombie-vanaema („Hominal/Öhrn”), ei kerki enam kulmgi.

Lavastus, millele mul oli esimese hooga oma peas raske õigustust leida, oli Forced Entertainmenti „Real Magic”. Laval on kolm tibukostüümis inimest, kes esitavad lõputult luupivat stseeni, kus üks reality-show osaleja peab ära arvama, millisele sõnale teine mõtleb. Vastuseks pakub arvaja alati sõnu electricity, hole ja money. Tean, et nii mõnegi inimese jaoks oli see festivali põnevaim lavastus ja saan sellest aru. Muidugi, lavastuse arrogantsuses on julgust ja võlu, ühe stseeni lõputusse kordamisse eri emotsioonide ja reaktsioonidega saab lugeda sisse omad lood või nautida seda, kuidas laval teadlikult publikuga mängitakse. Ent mina kügelesin ilma igasuguse naudinguta Rahu halli hapnikust tühjaks jooksnud saalis, jõudsin oma mõtetes üle lugeda kõik elu jooksul nähtud mändide ladvad ja klassikalise masohhistliku Eesti teatrivaatajana ära ka ei läinud.

Forced Entertainmenti „Real Magic” jaotas publiku kaheks. Kes pidas seda festivali põnevaimaks lavastuseks, kes leidis hoopis, et on tüütu ja mõttetu.
Foto: Hugo Glendinning

Lavastused jaotasid publiku kaheks

Etenduste vahel juteldes leidsin, et nii mõnigi vestluskaaslane pidas omakorda hirmus tüütuks WAUHAUS-i „Flashdance’i”, mille puhul mina sain jällegi mõnusa elamuse atmosfäärist. Alla tunni kestva lavastuse jooksul keeratakse nägemismeelega mängides pea peale inimeste aja- ja kohataju. Tervet lava kattev hiiglaslik must prügikott (mille alla on peitunud kolm inimest) laseb selle vältel muudkui tantsu, muutudes kohati uputada ähvardavaks ulgumereks ja siis jälle taandudes. Meenus Nick Cave’i and The Bad Seedsi laul „Weeping Song”, mille video on läbi aegade üks minu lemmikuid. Härrad veedavad seal aega nimelt prügikottidest moodustuval tormisel merel. „Go son, go down to the water/ And see the women weeping there” hakkas just peas käiama...

Deborah Pearsoni „History History History” on näide suurepärasest storytelling’ust. Loo keskmes on Ungari spordikomöödia, kus mängis Pearsoni vanaisa. Nii räägib ta korraga filmi ja enda pere loo ning lahkab üht Ungari olulist ajalooperioodi.
Foto:

Atmosfäärilavastuste ritta klappis lisaks „Flashdance’il” ja Mihkel Ilusa ning Henri Hüti lavaruumiga mängivale „Kapriisid 3,5-le” ka viimasel päeval toimunud virtuaalreaalsuskontsert „Raba”. Esitajaks Ansambel U:. Režissöör Rein Zobeli ja helilooja Scott L. Milleri koostöös valminud töö kogemiseks sai publik pähe VR-prillid, mille läbi jälgida 360 kraadi laiust vaadet rabamaastikule. Visuaalist jäi mu üleküllastunud meeltele küll veidi väheks. Mõtlen, et kui juba tehnoloogia sellisel kujul kasutusele võtta, siis täies potentsiaalis. Sest reaalsel rabal, mida eestlased oma silmaga 3D-versioonis vaadata saavad, on liialt eeliseid. Tõsi, suurepärast nüüdismuusikaansamblit pole rabas küll seni vastu tulema juhtunud, nii et see punkt läheb ikkagi lavastusele.

Hoopis teistlaadi muusika-, rütmi- ja tekstielamus on Joris Lacoste’i „Suite n°3 – Europe”, kus kenasse irooniapakendisse seatuna on ülitäpselt orkestreeritud tekstid 24 Euroopa keeles. Kahe aasta eest Rakveres Lacoste’i keelekabareed „Suite n°2” näinutele oli küllap huvitav ka võrdlusmoment. Valitud tekstide hulgas oli nii vihakõnesid, sportlaste peale karjumist, Youtube’i influencer’ite monolooge ja palju muud. Eestist oli valitud mõni aasta tagasi furoori kütnud politsei jõhker käitumine Patarei vanglas toimunud Kultuuritolmu festivalil, kus ühe osaleja ohjeldamiseks kasutati teenistuskoera abi. Maha surutud mehe palveid esitab nüüd klaveri tiiva alla peitunud naine. Vastuolu garanteeritud. Ükski tekst ei esinda ühegi riigi olemust, ent tervikuna saab neist ometigi kokku ühe võimaliku mooduse portreteerida Euroopa praegust seisundit.

Jérôme Beli „Galas” osalesid Virumaa inimesed.
Foto: Gabriela Liivamägi

Suurt osa lavastusi kannab üks selge idee ja vormiline lahendus. See, et enamik neist publiku kahte lehte ajas, oli üks võlusid. Ent üks, mille puhul paistis moodustuvat valdav üksmeel, oli Jérôme Beli „Gala”. Kergelt või rohkem pisarais pilke oli seejärel nii meestel kui naistel. Jérôme Bel on nimelt lihtsuse geenius. Sedapuhku on ta loonud struktuuri, mille jaoks õpetatakse igas riigis loetud päevade jooksul 20 kohalikku inimest, kes on lavastusse kutsutud üsna konkreetsete markerite alusel. Teisisõnu, ükskõik kui külmalt see ka kõlaks, valiku puhul pole oluline indiviid, vaid tema tunnused. Esindatud on erinevad sood ja seksuaalsused, noored ja vanad, vaimse ja füüsilise puudega inimesed. Kõik tantsivad nagu oskavad. Tulemus on tõepoolest geniaalselt lihtne, keerab mänglevalt vaataja emotsioonid lakke, tekitades seetõttu ka üksjagu küsimusi, ent üldiselt annab positiivses vormis edasi selget ja ühest sõnumit. Inimesed on võrdsed. Igaüks on oluline, igaüks on ilus, igaüks võib ja saab tantsida. Kas see sõnum ei ole juba meile niigi selge? Ega vist.

Me peame rääkima Poolast

Teater on parim koht, et tegeleda sotsiaalsete ja poliitiliste küsimustega, leiavad ka Powszechny teatri juhid Poolast. Baltoscandali viimasel päeval etendus Rakvere teatri suures saalis Powszechny lavastus „Needus”, mis seda mõtet näitlikustas. „Needust” võib liialdamist kartmata pidada viimaste aastakümnete Poola skandaalseimaks. Sisu on Poola katoliku ühiskonna keskne, lavastuse vorm ei mõju Eesti teatrimaastikul kuigi huvitavalt, ent ei peagi seda tegema. Huvitav on lavastust jälgides pidada meeles just seda, millisesse keskkonda ja miks see on loodud. Vahemärkusena: mõistmaks paremini Poola praeguse poliitilise olukorra tagamaid, tasub viimases Sirbis lugeda Laur Kaunissaare intervjuud Varssavi ülikooli sotsioloogiaprofessori Jan Sowaga.

„Needus” käsitleb katoliikliku Poola ühiskonna suurimaid valupunkte ja on viimaste kümnendite skandaalseim lavastus.
Foto:

Poola suurimaid probleeme kutsuti laval analüüsima inimene väljaspoolt, Horvaatia lavastaja Oliver Frljić. Lavastuse alguspunktiks on sajandivanune näidend katoliku preestrist, kes saab noore külatüdrukuga lapsed. Seejärel saabunud põuda peetakse jumalikuks karistuseks. Frljić on sellele ehitanud tänapäevast rääkiva metateatri, kus jagub valju kriitikat nii poliitika kui ka religiooni pihta. See, et lavastuses minnakse paavst Johannes Paulus II kallale, on paljude poolakate jaoks üle igasuguse taluvusläve. Tundub, et haubitsaga enese pihta tulistamine võiks paremini lõppeda kui stseen, kus naisnäitleja teeb pikalt ja põhjalikult paavsti kujule suuseksi. Stseen lõpeb paavsti kuju poomisega, kaelas silt „Pedofiilide patroon”. Poola päritolu paavsti solvamine on sisuliselt võrdeline jumala solvamisega. Järelkaja pärast seda, kui jutt lavastuse sisust laiema auditooriumini jõudis: tuhat teatri ees protesteerivat inimest, 50 politseiautot, mitmed rünnakud ja ähvardused näitlejate ja teatri pihta, happerünnak. Poolas mängitakse lavastust nii, et saalis seisavad relvastatud turvamehed. Muidu on liiga ohtlik. Näitlejaid on nõustanud psühholoogid. Lavastust uurib praegu prokuratuur.

Eks seda, kuidas lavastusi ilma neid nägemata hukka mõista ja teatris käimata nendesamade teatrite kohta pikki arvamuslugusid kirjutada, teavad eestlased omast käest, ent sellist reaktsiooni on siinses kontekstis keeruline ette kujutada. „Needus” mõjub kui ühe rahva appikarje ja seda maksab kuulata. „Poola on Euroopa tulevik. Kahjuks,” ennustas üsna süngelt Powszechny teatri asedirektor. Jääb vaid loota, et valesti.

Maksimaalse lavalise kohaloleku ja noore jumala häälega Ivo Dimchevi lava-persona mõjub erakordselt karismaatiliselt, mis sest, et on üles ehitanud sarkastilise huumorisoonega eneseimetleja kuju, kes lugude vahele homoerootiliste piltidega T-särke müüb.
Foto:

Teatrifestival toimus Rakveres 4.–7. juulini, seekord 15. korda. Kohal olid tipptegijaid Euroopa ja maailma etenduskunstide vallast: Jérôme Bel, WAUHAUS, Teatr Powszechny Poolast, Juhan Ulfsak, Mart Kangro ja Eero Epner, Henri Hütt ja Mihkel Ilus jpt.