Neljapäeva pärastlõuna on Viljandimaal Tuhalaane külas vaikseimast vaiksem. Ainult parmud pinisevad värske saagi ootuses ja ritsikad siristavad kõrvulukustavalt. Järve kaldal mäe otsas asuva Kiriku talu teepoolne külg on maakodulikult idülliline: eri värvi suvelilleamplid ripuvad nii palkidest sauna räästas kui ka võrkkiigega lehtlas ja keset hoovi on lopsakad lillepeenrad. Musta-valgekirju emakass silkab külaliste saabudes koos kahe pojaga üle hoovi kõrvalhoone alla peitu, kust kõik kolm tulijaid suurisilmi piiluvad. Õhustik tundub nii kaunis ja romantiline, et mõistusevastane on uskuda vaatepilti, mis avaneb sellesama maja taga: palkideni lahti kistud laudis ja kõikjal vedelev soojustusmaterjal, põlenud lauad ning ikka veel õhus püsiv bensiini- ja suitsuving.