Puuluubi taustalugu ulatub aastasse 2008, kui ka Pastaca artistinime all tuntud Ramo Teder ning antropoloog ja õppejõud Marko Veisson Hiiu kandle laagris tutvusid. Ramo oli pilli alles äsja enda jaoks avastanud, Marko oli pilli käsile võtnud aga Viljandi kultuuriakadeemiasse tööle asudes. „Et mitte teha midagi kasulikku, siis harjutasin iga päev Hiiu kannelt. Kodus internetti ka ei olnud,” teatab ta. Üheskoos jämmimine meestele istus. Nii hakkasid nad vaikselt mõtlema bändist, kus võiks olla kaks Hiiu kannelt ja trummid. Ainult et trummarit polnud kuskilt võtta, sest Ramo elab Soomes, Marko Tartus ning selline geograafiline telg pole proovide tegemiseks kuigi kadestusväärne. „Võtsime siis siis elektroonika ja saame odavamalt hakkama”, muigab Marko. Tehniliselt võttes on Ramol muidugi trumm jala all nii ehk naa olemas.

Kas teil on ainult muusikat koos hea teha või on millestki omavahel rääkida ka? Puuluubi laulutekstidest tundub teatavat poliitilist või vähemasti keskkonnateadlikku allteksti läbi kumavat, nii et oletan, et klapite ka maailmavaateliselt?

Ramo Teder: Ahaa, sotsioloog Marko on kuidagi ikkagi laulutekstidesse läbi imbunud.

Marko Veisson: Meil kipub olema nii, et Ramo eelistab mitte väga otsest sõnumit. On olnud nii, et näitan talle mingisuguseid sõnu ja ta ütleb, et need on liiga konkreetsed. Liiga sotsrealism või midagi sellist.

Ramo Teder: See sotsiaalsus peitub kontsertidel ehk pigem selles, mida me räägime lugude vahel. Aga meil on väikesi eriarvamusi.

Marko Veisson: Vabal ajal me vaidleme selle üle, mis on kommunism, sest me saame sellest erinevalt aru. Suurtes ideelistes hoiakutes oleme küll Ramoga ühel poolel.