„Peksa on Viljandis võimalik alati saada,” ütleb 26-kraadises õhus hajuskiirguse käes silmi kissitav Rein, kes on Viljandis veetnud viimased aastad oma elust. „Põletamisest ei ole siiani kuulda olnud... Peksa sai juba nõukogude ajal.” Selja tagant vihiseb mööda tumesinine universaalkerega auto, roolis tagurpidi nokkmütsi kandev ja meie poole tümpsu taustal huilgav kutt. „Ainult et tol ajal oli mehi, kes ei lasknud pättidel päris üle pea kasvada, said ise peksa. Ma arvan, et päris turvaliselt ei saa enam keegi end tunda,” viitab Rein pekstud ja põlema süüdatud mehe juhtumile.