Millest räägib „Lasnagorsk” ja kes seal kaasa löövad?

Seriaal räägib tavalisest Lasnamäe perest. Vanim pereliige, Aleksei Grigorjevitš Zahharov tuli 1970. aastate lõpus noore spetsialistina Eestisse Dvigateli tehasesse tööle. Siin sai ta endale Lasnamäe korteri, naise, lapsed ja lapselapsed. Praegu on ta reibas ja terava keelega pensionär, kes teeb puutööd ja elab suure perega üheskoos Lasnamäe korteris. Tema perearstist tütar Darja on abielus eestlasest ettevõtja Mihkliga, kes üritab tulutult Lasnamäelt oma majja kolida. Väimees ja pereisa rivaalitsevad ja nägelevad tihtilugu omavahel.

Väimees ja pereisa rivaalitsevad ja nägelevad tihtilugu omavahel

Räägitakse igapäevastest probleemidest alates pikkadest arstijärjekordadest ja lõpetades korteriühistutega. Loomulikult puudutatakse ka eesti ja vene koolide erinevusi, sest noorem lapselaps Toomas käib eesti koolis, aga tema vanem õde on lõpetanud vene kooli ja õpib nüüd ülikoolis esimesel kursusel ajakirjandust. Lapselaste vahel tekivad samuti ajuti konfliktid.

Seriaaliga tegeleb rahvusvaheline meeskond, millel on üle 50 liikme

Seriaaliga tegeleb rahvusvaheline meeskond, millel on üle 50 liikme. Minu roll tegevprodutsendina on hoida tervet masinavärki töökorras ja iga päev jälgida, et jõuaksime oodatud tulemuseni.

Võtsin „Lasnagorski” endale südameasjaks, sest tihtilugu räägitakse Eesti venelastest neile sõna andmata. Ollakse objekti rollis, sest ise ei räägita ega reageerita, mistõttu arvamused kujunevad väljastpoolt. Ammu on aeg hakata ise klaaslage murdma ja oma identiteeti kujundama. Samuti tundub, et venekeelse vähemuse potentsiaal jäetakse ühiskonnas kasutamata.

Kuna praegu on telesarjad iseäranis populaarsed, siis on aeg hakata ise kaasa rääkima ja ise tegema

Kuna praegu on telesarjad iseäranis populaarsed, siis on aeg hakata ise kaasa rääkima ja ise tegema. Samuti avardab venekeelne seriaal rohkem piire, sest sarja ei toodeta ainult kohalikule turule.

Kuidas sarja rahastatakse? Kuigi projekt palub Hooandjas toetust, käivad juba võtted.

Meid oli nõus rahastama Põhjamaade Ministrite Nõukogu, kelle panus on ligi 70% eelarvest. Nad tegelevad jõudsalt Eesti rahvusvähemustega ja jagavad seisukohta, et ei tohi õpetada inimesi elama, vaid tuleb anda neile võimalusi ennast teostada. Tegemist on tundliku teemaga, aga tuleb aru saada, et lihtinimesed tahavad eelkõige mugavalt ja rahulikult elada. Meil on kokkulepe ka Integratsiooni Sihtasutusega. Nemad toetavad „Lasnagorskit” 5000 euroga, see summa on ette nähtud montaaži jaoks. Muidu oleme suuresti suhelnud kohalike väikeettevõtetega ja eraisikutega, kes peavad seda teemat oluliseks.

Miks ei tehtud samasugust sarja taasiseseisvumisajal?

Alles praegu on märgata ärkamist, inimesed on oma valdkonnas palju korda saatnud. Taasiseseisvusaja algul süüdistati juhte ja arvati, et keegi on midagi valesti teinud.

Praegu öeldakse: see on minu maa ja siin on palju võimalusi midagi head teha

Praegu öeldakse: see on minu maa ja siin on palju võimalusi midagi head teha. Kindlasti oleks tahtnud, et taasiseseisvumisaja poliitiline ladvik oleks jaganud vastutust kõigi elanike vahel ja keeleõpe oleks käigu pealt kaasa tulnud. Minu arvates ei erine riik suurest organisatsioonist, sest mõlemal on ühine eesmärk. Kõigil peaks olema võimalik ennast teostada, aga tundub, et pikka aega olid teised prioriteedid ja valed põhimõtted. Siiani on keelepoliitika olnud rajatud ärategemisele. On puudunud arusaam, mis on Eesti ja meie kõige ühine eesmärk, mida me üheskoos tahame saavutada. Selle tõttu pole integreerumine olnud eriti edukas.


Kes on seriaali peamine sihtrühm?

Sari on mõeldud nii eesti kui ka vene keelt kõnelevatele vaatajatele. „Lasnagorski” puhul pole tegemist tõsise informeeriva uudiste- või arutelusaatega, vaid lihtsa komöödiaga. Samuti pakub seriaal Eesti venelastele võimalust end näidata.

Mil määral „Lasnagorski”-taolised meediaprojektid lõimumisele kaasa aitavad?

Sellised projektid on väga teretulnud, sest venekeelne elanikkond ei ole seni meediamaastikul eriti esindatud. Kuigi 2000. aastate alguses jooksid Eesti telekanalites venekeelsed saated, praagiti need rahanappuse tõttu välja. Samal ajal hakkasid Vene kanalid edastama Eesti uudiseid ja venekeelsed vaatajad läksid neile üle.

Kultuuri ja meedia abiga saab edukalt eesti- ja venekeelse elanikkonna vahele silda rajada

Keeleõppe heaks on palju tehtud, aga võõrast keelt õppida on sellegipoolest raske. Televisioonis mängib rolli järjepidevus ja aeg. Aastate jooksul on tekkinud auditoorium ja inimestel omakorda on tekkinud eelistused. Kultuuri ja meedia abiga saab edukalt eesti- ja venekeelse elanikkonna vahele silda rajada, sest see annab võrdsed võimalused. Võrdsetel alustel tegutsemine parandab venelaste enesetunnet ja pakub võimalusi eneseteostuseks.

Millega olete pärast ETV+ peatoimetaja kohalt lahkumist tegelenud?

Selle paari kuu jooksul olen tegelenud peamiselt „Lasnagorskiga”, millele olengi oma jõuvarud koondanud. Töötasin ETV+ peatoimetajana kolm aastat ja tahtsin ise sealt edasi liikuda.