Teose aluseks on 2016. aastal ajakirjale Spiegel lekitatud 18,6 miljonit konfidentsiaalset dokumenti jalgpallimaailma siseinfoga: lepingute originaale rangelt salajaste klauslitega, rahavoogude andmeid ja muud säärast.

Tuleb tunnistada, et neile, kes pisut sügavamalt on olnud spordi sees, pakub „Jalgpalliskandaalid” vähe üllatavat, kuid palju huvitavat. See, et jalgpall, nagu ka teised spordialad, kus liigub suur raha, on räpane, pole mingi uudis. Vahe peitub vaid selles, et kui näiteks Põhja-Ameerika profiliigad üritavad rangete reeglitega mängida pisut puhtamat mängu, siis jalgpallis on enesepuhastumine alles lapsekingades.

Olgu siinkohal öeldud, mis raamatus pisut häirima hakkab – see on liigne soov näidata kapitalistliku turumajanduse tegelikkust musta ja vastikuna. Jah, see ongi kohati must ja vastik, aga vaat sotsialismi kah nagu ei tahaks. Nimetada lepinguid harimatute noorte meeste ehk jalgpalluritega orjastavateks... Ilmselt oleks igaüks valmis olema ori, kui talle makstakse selle eest miljoneid eurosid aastas. Jah, selle raha eest esitatakse nõudmisi, aga kas kaupluse kassapidajale, kes ei teeni ka elu jooksul nõnda palju, kui pallur ühes kuus, ei eitata? Jah, mänedžerid ja klubid ja mängijate õiguste omanikud panevad pool rahast enda tasku. Ent kas viiest miljonist aastas ei jätku elamiseks, vaid peab olema kümme? Jalgpalluril on ju alati õigus kõrvale astuda ja kassapidajaks hakata.

„Viimastel aastatel on jalgpallist üha selgemini saamas paralleelmaailm, milles on oma ettekujutus õigusest ja seadusest, sündsusest ja moraalist. Miljonid ja miljardid, millega fännid, sponsorid ja telekanalid on turu üle ujutanud, viisid ehk vältimatultki ülbuse ja hooplemiseni, isegi suurusehullustuseni,” selgitavad autorid.

Nagu selgub, on ka enda kehtestatud reeglite ja seaduste kontrollimiseks kõikvõimalikud komisjonid, aga see on pigem fassaad ja tegelikult ei tegele tellide puhtaksrookimisega keegi.

Pikalt ja põhjalikult kirjeldatakse raamatus, kuidas jalgpalliga teenitud raha liigub vasakule ehk maksuparadiisidesse. Ent kas tõesti on nii pelgalt jalgpallis? Ülejäänud ärimaailm on puhas?

Jalgpallurid on kui mängunupud, keda mänedžerid ja klubiomanikud liigutavad nii, nagu neile, mitte jalgpallurile kasulik. Karm, aga kas kapitalist mõtleb töölise või enda kasumile?

Lihtrahvaga pole staaridel nagu Ronaldo ammu midagi ühist ja nende eesmärk on võimalikult suur osa teenitust endale hoida, hiilides maksumaksmisest kõrvale. Häbematu tõesti, aga kas ei ela mitte valdav osa vormelisõitjaid-miljonäre mitte Monacos ja nende sünnimaa ei näe maksudest pennigi?

Mis raamatu Eesti lugeja jaoks eriti põnevaks teeb, on klubi Liverpool ja sealsete mängijate lepingute lahkamine. Ei, Ragnar Klavanist juttu pole, küll aga teistest meestest – et palju saavad nad palka, palju boonust ja mille eest.

Põnev on seegi, milliseid nõudmisi klubid mängijatele esitavad – elukoht tuleb soetada kindlasse piirkonda, sõita teatud marki autoga jne...

Kokkuvõtvalt võib öelda, et raamat on väärt lugemist. See avab nii mõnegi lampkasti, ent lõpuks on tegu kõigest kapitalismi olemuse selgitus läbi jalgpalli.