Huvitavamat kohta kui EKRE suvepäevad on kultuuriajakirjaniku jaoks raske kujutleda. Ajal, mil iga nädalavahetust täidavad festivalid, on pisut ebaõiglane, kui väheseid neist jõuavad kultuuritoimetused kajastada. Festivalide mitmekesisus väärib tunnustust samamoodi, nagu väärivad seda eri ühiskonnagrupid, kes sinna jõuda võiksid. Eestis on massidele mõeldud ja privaatseid festivale. On koguperefestivale ja selliseidki, kus koerad-lapsed koju jäetakse ja hoopis droogid kaasa võetakse. On muusikale keskenduvaid festivale ja elustiilifestivale. See, kui mul isiklikult ei oleks suuremat midagi teha näiteks Weekendi festivalil või Eesti hiphopifestivalil, ei olene kuidagi neist üritustest, vaid ikka minust endast.

Väikeformaadid kipuvad olema alakajastatud. Miks mitte parandada viga ja vaadelda ühe näitena EKRE suvepäevi, mis sobivad tunnuste poolest kenasti festivalide formaati? Teatraalsus, mis festivalide juurde käib, on poliitikale juba nii ehk naa omane. EKRE on omakorda teatraalse poliitika väikeseformaadiline kvintessents. Suured sõnad ja kujundid, selgelt kujundatud visuaal. Ma arvan, et kui EKRE-l oleks rohkem raha, näeksime peagi ka Leni Riefenstahli „Tahte triumfi” mastaabis loomingut.

„Vaadake, et ikka õiged uudised oleksid pärast lehes, mitte mingi CNN!” hõikavad festivalilised loo autorile ja fotograafile kajastussoovitusi.
Foto: Argo Ingver

Alustuseks lühike ülevaade EKRE suvepäevadest kui festivalist. Koht: Valgemetsa. Osalejate arv: väidetavalt veidi üle 400. Tunnuseks sinised paberist käepaelad. Festivalinänni nimistu ulatub Mart Helme ja Arnold Rüütli nimedega raamatutest käterättide ja 50 eurot maksva käsitsi valmistatud kellani kirjaga „On aeg!”. Auto külge kinnitatavad kümneeurosed EKRE lipud on ka, ent nendest on tõsine defitsiit. Põhjust kahtlustan entusiastlikes osalejates, kellest nii mõnigi on neid oma autole kinnitanud suisa kaks. Esinejate lineup: Viljo Tamm Bänd, DJ Jaanis Koppel, vestlusringide pidajad Jaan Männikust Leo Kunnaseni, ülakeha kauni suveilma puhul ülehelikiirusel paljaks tõmmanud Jaak Madison ja mõistagi peaesineja, EKRE esimees Mart Helme.

Potentsiaalne põhjus, miks nänniletist kippusid EKRE lipud lõppema. Järgmine kord ehk kaaluda hinna tõstmist?
Foto: Argo Ingver

Traditsioonide uuendajad

Vastupidi festivalide harjumuspärasele ülesehitusele ei astunud peaesineja lavale mitte südaööl, vaid kõige esimesena. Enne teda oli vaid kiire etteaste soojendusesinejalt, proualt, kelle nime, tunnistan piinlikkusega, ma kahjuks ei tabanud. Lühike kava, mille liigitaksin parema žanrimääratluse puudumisel spoken word’iks, algab tervitustega linakasvatajale, kelle toodetud linajahu on publik kuuldavasti enne tarvitanud. Linakasvatajat ennast suvepäevadel ei ole, sest „kui kombain on põllus, siis tema osaleda ei saa”. Soojendusesinejale on esinemispaik tuttav, ta on omal ajal Valgemetsas pioneerilaagris käinud. Koht on tõepoolest ilus ja mõtlen, et eks paljudele väikestele festivalidele tulevadki esinejad korduvalt just atmosfääri, mitte raha pärast.

EKRE suvepäevad 2018
Foto: Argo Ingver

Peagi palutakse lipuvarda juurde „väga lugupeetud erakonnajuht Mart Helme”. Lippuritel, kelle liigset marssima hakkamise entusiasmi esmalt ohjeldatakse, palutakse hümni mängima hakates jalutada ring ümber platsi. Hümnile järgneb aplaus. See on minu kogemuse järgi hümniga seotud tavades uus ilming, aga olen aru saanud, et EKRE suhtumine traditsioonidesse ongi üsna uuenduslik. Kes ei usu, sellele meenutagem, et aasta alguses saatis EKRE laiali poliitreklaami, kus hümni pealkirjast oli klassikalise „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” asemel saanud minimalistlikum „Mu isamaa, õnn ja rõõm”. Tähti hoiti kokku ka hümni autori Johann Voldemar Jannseni perekonnanime pealt, milleks sai EKRE versioonis „Jansen”.

Kui enne Mart Helme lavale astumist EKRE kommunikatsiooninõunikult uurin, kas peaesineja kõnet oleks võimalik saada ka kirjalikul kujul, siis selgub, et ei saa, sest keegi neid kõnesid kirjutada ei aita ja Helme mõtlevat räägitava jutu suuresti kohapeal välja. „Ahaa, improvisatoorne värk, veidi nagu džäss,” teen endale mõtteis märkmeid. Impro või mitte – selleks et festivalil soovitud tähelepanu saada, on tarvis meeldejäävaid meloodiaid, ajju sööbivat lüürikat. Iga loll teab, et seda tuleb teadlikult doseerida, mitte üle pakkuda. Mart Helme keskendubki oma kõnes eelkõige kõlavatele sõnadele ja juba tuntud retoorikale, sest korduv refrään näikse olevat üks poliitkõnede žanri ülesehituse kandvaid vaalasid.

Looduskaunis Valgemetsa on festivaliks otsekui loodud.
Foto: Argo Ingver

Helme sooritus vastab publiku ootustele igati. Kõne ei olegi mõeldud olema loogiline, vaid kõlav. Helme mainib valimisprogrammina kolme vaala, mille seas peaks olema ka tervishoiureform. Kuidas see käima hakkaks, ei selgu, ent „kullatud potid!”, „Kaja Kallas” jms on märksõnadena hea kraam, mis rahva kohe käima tõmbab. Efektsemate lausete puhul on tulemus sama, mis näiteks Slashi kitarrisoolode ajal Guns N’ Rosesi kontserdi ajal. Mõistagi aplaus! Muide, sama kordub hilisemate etteastete ehk vestlusringide puhul. Kui äsja EKRE nimekirjas kandideerimisest teada andnud Jaan Männik ütleb vestlusringis „Minu meelest tuleks praegu hoopis kodakondsuspoliitikat karmistada!”, teavad kõik ruumis viibijad, et on aeg aplodeerida. Peale selle kostab publikust tunnustavalt: „Viis pluss!”

Vestlusringi juhib Jaan Männik.
Foto: Argo Ingver

Siin tuleb küll meeles pidada, et Helme esitatu on ilmselgelt kunstitõde, mitte ei puutu reaalsesse maailma. EKRE-l olevat valimisteks plaanid olemas, ent konkreetselt neist rääkida ei saavat, sest siis paneksid teised erakonnad nende ideed pihta. Valija peab seega lihtsalt uskuma, et need plaanid ühel hetkel kuskilt varrukast tõepoolest välja tõmmatakse. „Eesti eest!” ütleb Helme lõpetuseks ja rahvas kordab: „Eesti eest!” Hetk hiljem antakse sõna õhtujuhile palvega teda „armastada, austada ja kuulda”.

Väljamaakeelne lärm

Hilisema eraviisilise vestluse käigus kerkib taas esile usu küsimus. Siis, kui Helme ütleb, et ta ei usu globaalset kliimasoojenemist – justkui oleks ka siin tegemist millegagi, mida uskuda või mitte uskuda, aga mitte teadusliku konsensusega. Küll aga näib Mart Helme uskuvat Siim Kallasesse, kes olla tema sõnade järgi palju mõistlikum ja paindlikum kui tütar Kaja. Kas ja mis järeldusi sellest tegema peaks?

Mööda ei pääse ka muusikast. Festivalid on erineva suunitlusega ja mõistagi ei eelda ma, et EKRE suvepäevad pakuksid midagi sama haaravat nagu näiteks bounce-muusika staar Big Freedia Intsikurmul. Aga kui nüüd EKRE suvepäevade korraldajatele üks väiksem etteheide teha, siis: kas te oma auditooriumi ikka tunnete?

Viljo Tamm Bänd ehk mõningate osaliste meelest pigem ingliskeelne lärm eestimeelsel peol.
Foto: Argo Ingver

Olime ühes fotograafiga Valgemetsa jõekäärus kohal kell 20.20, kui alustama pidanuks Viljo Tamm Bänd. Pärast väikest andestatavat ajanihet oli sissejuhatus paljutõotav. Ninamees käis alustuseks välja publiku koosseisu igati arvestava vabanduse: „Me ei hakka ju umbropsu kihutama nagu sotsid, et muudkui aktsiis üles!” Nii, kontakt loodud. Aga siis? Teise või kolmandana tuli esitusele laulu „Who’ll Stop the Rain” kaver. Mis on sellel pildil valesti? Lubage, ma vastan publiku hulgas olnud silmanähtavalt pahura proua sõnadega: „Kas nad eesti keelt siis ei oska, et peavad inglise keeles lärmama?!” No kuulge, veganfestivalil ju grill-lammast ei pakuks, aga rahvustraditsioonide austajatele väljamaakeelset lärmi pähe määrida tundub sobivat?

EKRE suvepäevad 2018
Argo Ingver

Korraldajatele tuleb siiski au anda tervikule kontseptuaalse lähenemise eest. Sellele, kui sobilik nimi on EKRE suvepäevade pidamiseks Valgemetsa, juhtis mu tähelepanu tuttav, keda kohtasin Valgemetsa ja Intsikurmu vahet traalides. Tõepoolest, Mustla või Mustvee näiteks sobiksid sellise ürituse jaoks palju halvemini. Mälestus kunagisest pioneerilaagrist andis suvepäevadele kindlasti nostalgilist hõngu. Seda enam, et Valgemetsa maastik on kenasti sopiline. Võrdluseks: kui Intsikurmus oli soppide vahele peitunud lasteala, kolm lava ja toidutänav, siis EKRE suvepäevade liigendus pakkus võimalusi ujumiskohale, pisikesele ruudukujulisele lavale ja rohketele kohakestele, kus kuuspakkidega rahulikult istet võtta. („Need on ostetud Eestist!” kinnitas mulle õlledega vastu sammunud festivalimeeleolus noorpoliitik.)

Kuidas on lisaväärtustega? Taaskasutusega ei ole EKRE suvepäevad kaasa tulnud, kasutatakse plastnõusid. Ent ega iga festival saagi olla ökofestival. See-eest on õlu märksa odavam kui hipsterfestivalidel.
Foto: Argo Ingver

Pärast põgusalt EKRE suvepäevadel käimist läksin tagasi Intsikurmule, kust õigupoolest enne ka startisin. Ainult 15 minutit autosõitu. Teadagi, Eestis on kõik festivalid lähestikku. Jäin mõtlema: mis siis, kui EKRE kunstitõest saab siiski elutõde? Muidugi on kultuuriajakirjaniku perspektiivist huvitav jälgida, kuidas ehitatakse üles suvepäevad, millised visuaalsed ja verbaalsed kujundid rohkem löögile pääsevad ja milliseid terviklikke mustreid omakorda moodustavad. Aga...

Mu lähisugulane uuris päev varem, miks ma üldse muretsen EKRE liikmete sõnavõttude pärast, kui seal kõlab sedavõrd jaburaid väiteid nagu Mart Saarso oma, kes hiljuti nimetas LGBT kogukonda kuulumist vaimseks invaliidsuseks. „Hauguvad, ei hammusta,” oli sugulane veendunud. Mina mõtlesin sellele, millest kirjutas äsja oma kolumnis „Natsionaalsotsialism on tagasi” Joosep Tiks. Aeg, kus terveid ühiskonnagruppe likvideerima hakati, pole veel nii kauge ajalugu, et unustada sellega paralleele tõmmata. Tollal aitas otseselt inimvihkajalikke sõnavõtte normaliseerida isegi USA ja Briti liberaalne meedia, kes neid fookusesse ei tõstnud. Toonastest üleskutsetest endast sai aga hiljem genotsiidi kujul tegelikkus.

Nii et siinkohal loodan, et EKRE suvepäevi on võimalik ka edaspidi kajastada kui omapärast suvefestivali, mitte kui üht osa sündmustest, mille hind võiks inimeseks olemise seisukohast olla liiga kõrge.