Telefonikõned, sõnumid, kirjad (kohati mitukümmend tükki päevas), armulubadused vaheldumisi mõnituste ja alandustega, kõned töökaaslastele – sellisest kaosest avastas end naine, kes oli palganud remondimehe oma elamist kõpitsema.

Oma osa sai ka naise täiskasvanud tütar, kellele remondimees armastas helistada, et tema ema mõnitada.
Kuigi ahistav jälitamine on Eestis olnud juba aasta aega kuriteona karistatav, ei mõista inimesed ikka veel, et see võib kaasa tuua kriminaalkaristuse. Ka ei tea ohvrid, et neil on võimalik politseist abi saada.