Tragikoomiline sisu on eesti algupärases teatris viimastel aastakümnetel ohtralt esindatud, kuid alati on neis lavastustes veel midagi žanripuhtust eksitavat: farssi, absurdi, ulmet, parafraseeringuid. Või siis pole kurb ja naljakas nii täpses tasakaalus kui „Munas”. Siin on kõik tõsiselt võetav ja ühe täiesti realistlikult mõjuva perekonna ringi jääv. Juhtub palju kentsakat ja põrutavat, aga mitte rohkem kui „Pisuhänna” Vestmannide pereringis. Näidendi põhiteema on verbaalse konventsiooni rikkus ja vaesus. See, et inimesed, kes palju räägivad, ei erine millegi poolest inimestest, kes üldse ei räägi – vabatahtlikult, mitte puude tõttu.