Kohtusime Eduard Uspenskiga mõne korra kirjandusfestivalidel ja ta jättis mulle alati tagasihoidliku mulje. Tema kaitsetu naeratus nagu palunuks kogu aeg vabandust selle eest, et ta elab ja hõivab koha maa peal. Kuid kirjanikuna oli ta ainulaadne, erakordne ja tõestas, et silmapaistmatu, imelik, naljakas, totter olevus ei pea muinasjutu lõpus tingimata lumivalgeks luigeks muutuma. Tema Potsataja oma suurte kõrvadega ei sarnane kellegagi – ta on just niisugune, algusest lõpuni. Lõpuks mõistame kõik, et igaühel on õigus oma individuaalsusele, igaühel on õigus jääda iseendaks. Lapsed, muide, saavad sellest hingepõhjas aru, sest nad on väga andekad. Täiskasvanud seevastu ei taha Potsatajad olla, nad tahavad olla nagu kõik, mitte eristuda massist oma totra või naljaka välimusega.