"Ütle mulle, Risto, kuidas saab see olla, et meie maast on lihtsalt niisama tükk ära antud?," laiutab mitmendat põlve montenegrolane Mirko käsi. Selle lühikese lause ajal teeb see süsimustade ja õlgadeni langevate juustega jässakas mees ligi kümmekond žesti. Ma ei mõista tol hetkel, et miks ta seda kõike nii mulle nii elavalt räägib, aga samas ei tea ma ka, et tee valgustuseni on lähedal.