Nagu enne iga sünnipäevapidu oli algul palju sagimist. Kust ja kas pressikaardiga saab sisse, kuhu parkida? Pärast ringmängu ümber lauluväljaku piirdeaedade jõudsime siiski parkimisalale ja pidu võis alata. Olime fotograaf Kristjaniga saabunud „EV100” üheslaulmisele – peole, mida me mõlemad pidasime sünkrooniväliseks laulupeoks ning millest olime vaid mõned päevad varem teada saanud. Näiteks linasest rahvasärgis koorilaulja Tiit teadis peost ammu. Tulemas olid lihtsad laulud, seega polnud ta neid harjutanud. Mõnele laulule andis ta teravama torke, kuna päris härdas rahvuspühaduses ta nüüd ka kohale ei ilmunud, ikka kaalus tõsiselt, kas tulla. „„Õllepruulija” – no mis rahvuslaul see on. Sakslaste õllelaul ju,” ütles Tiit.

Üheslaulmise pärispidu hakkas viperustest hoolimata siis, kui südamele armas, aga hirmsasti vanakoeline koorilaul kõrvale astus. Levilaulud Metsatöllult, Ivo Linnalt, Singer Vingerilt, Smilersilt ja teistelt paistsid rahva suus enam peast lauldavad kui õllepruulijad või matsid, kes on alati kõvad mehed

Esmapilgul tundus, et rahvast polegi väga palju. Lauluväljaku mäenõlval paistis rohkem mururohelist kui inimesi ja kaarealunegi oli enamjaolt tühi. Seejuures olime kohal tund enne algust. Eks eestlane on viimastel aastatel võtnud kombeks pigem viisteist minutit viisakalt hilineda, selmet kaugelt maalt tund aega varem kohale tulla. Neid kaugelt tulijaid polegi ju, videosild pidavat lauljad üle maailma ühendama Tallinna lauluväljakuga.

Rahvast tilkus tasapisi, persoon sekundis, juurde ning parklad said puupüsti täis enne, kui keegi väljakul oli. Lauluväljaku olid külgedelt sisse piiranud teerajad. Käis vilgas äritegevus, müüdi kebabi ja sašlõkki, T-särke ja hipsterikohvi, käsitöö- ja importõlut, kitsejuustuburgereid ja veganisõõrikuid. Et asjale väike rahvussnitt juurde pookida, siis lendas siin-seal pannil ka räim, mida tako sisse või friikartulite kõrvale pandi.

Ärist ja laadast puhtaks jäänud neljandik oli laululavaesine koos Lasnamäeni ulatuva nõlvaga. Seal seadsid end sisse külalised. Kes kaasatoodud rannatooliga, kes tekikesega, et üle kümneeurost laulupidu pere, sõprade või lähedastega pikniku moodi nautida. Ent kes ei tahtnud maksta, ei tulnud kohale. Kiira jalutas oma lapsega Mere väravast sisse ja kostis kohaletulemise põhjuseks: „Üks kord, kui Eesti saab 100 ju ikkagi.” Skeptikud jäid teisele poole aeda, võib-olla siis äpi kaudu liituma.

Üheslaulmisel ühendas videosild lauljad üle maailma Tallinna lauluväljakuga.
Foto: Kristjan Järv

Ühes käes lipp, teises Premium

Siis oli kõik justkui valmis ja minu poolest võinuks laulma hakata. Aga seda ei tehtud. Publik istus, koorid seisid ja suminavoog kord tõusis, kord vaikis, aga ei saanud aru, miks pihta ei hakata. Vahepeal kadus fotograaf mu kõrvalt küll ühest või teisest prominendist pilti tegema. Või ühest pisikesest poisist, kes nagu massakas ümber meie tiirutas, kaks sinimustvalget kummaski käes, ja seisma ei jäänud. Ise naeris suu kõrvuni, kui fotomees teda kaamerasse püüdis tabada, sest jalad olid tal kaamerasilma eest jooksma kiired. Paljudel oli näpus Eesti lipp või purk Premiumit, aga olid ka viisakamad joogid. Näiteks kahel hõbedapäisel proual olid näpus poolikud punase veini pudelid ning salvrätid neil punniks otsas. Ekslesid mõlemad lava ees pinkide vahekäigus, kuni kolmas püstiseisev vanadaam hõikas „Komm hier,” ning nad käeviibet korrates enda kõrvale tiris. Teiselt poolt raadiomaja, toidutänavast hõngus lava alla vaikselt šaslõkitossu ning nii rahvas seal siis istus ja ootas.

Ja järsku tuli kollases kostüümis Kaljulaid. Rahvas tõusis püsti, aplodeeris. Seejärel tuli roosasse riietunud Rootsi printsess Victoria. Rahvas aplodeeris veel kõvemini. Mõlemad lehvitasid ning rahvas oli hullumas, vilistas, huilgas, plaksutas, ja siis jäi see kõik pisut vaiksemaks. Kui sai selgeks, mida oli oodatud, tuli vaibuva aplodeerimise saatel lavale Tõnu Kaljuste, kes dirigendiameti kõrval katsetas tööd stand up’i valdkonnas. Viskas üheslaulmise temaatika üle nalja ja esitas kalambuure. Rahvas korraks isegi muheles, kuid vist rohkem viisakusest. Kaljuste ütles, et nüüd tuleb 100 minutit koorilaulu, ja siis hakkaski pihta, üks laul teise otsa.

Foto: Kristjan Järv

Kui muidu on „sära silmis” positiivse konnotatsiooniga väljend, siis eriti Priit Võigemasti, aga ka teiste puhul, oli nende silmade sära ja andunud ilme kõhedust tekitav. Inimesed olid pisut kui lauludest seestunud ja iseennast unustanud. Ka Kaljulaid, kes läbi saja minuti, silmad suured, pead aina vasakule-paremale kiigutas, paistis olevat jätnud oma väärikuse, ja eristus ülejäänud sirgest ja stoiliselt diplomaatilisest seltskonnast. Üllatuseks olid ka ekraanidelt näidatud lauluinimesed üle maailma. Alustades Hiiumaast jõuti läbi käia Uus-Meremaa, LAV, Holland, Ehh, uhhuduuri mehed Lõuna-Boliivias ja paljud teised kauged ja kaugemad paigad maailmas, kus eesti laulurahvas laulis sünkroonis lauluväljaku kooriga isamaalisi laule. Videosild lõi ruumitaju kastist välja ja andis laulule palju globaalsemad mõõtmed.

Õhtu teine osa rokkis

Mida õhtu edasi, seda enam hakkas lauluväljakule imbuma noori ja subkultuuride esindajaid ning pusad-nahktagid-kapuutsid asendasid pintsakud-linasärgid. Koorilaul oli lõppemas ja niipea, kui Ivo Linna laulma hakkas, istusid Rootsi kroonprintsess ja -prints ning presidendipaar autosse ja vurasid minema. Peole jäid veel Mikser, Tõniste, Ratas ning paljud varem kohal olnud ja juurdetulnud nooremad. Jäädi ka peredega, nagu Rataski, kes käis oma tütre ja naisega sõõrikujärjekorras üht-teist hamba alla võtmas, et muutuse läbi teinud pidu jätkata.

Laval rokkinud Metsatöllu vaatasid ka täitsa vanad inimesed ammuli sui, rahvas tantsis seal, kus enne vaadati ontlikult koorilaulu.
Foto: Kristjan Järv

Nüüd kuulusid sašlõkisuits, mäsu ja ka õlleputkad täitsa asja juurde. Bass mürtsus koos maa ja kõrva trummikiledega. Laval rokkinud Metsatöllu vaatasid ka täitsa vanad inimesed ammuli sui, rahvas tantsis seal, kus enne vaadati ontlikult koorilaulu. Üks pisike prillidega poiss möirgas ühes paljude teistega „Aaa”, kui Metsatöll laulis „Oma laulu ei leia ma üles” refrääni. Metsatöllu ajal oli heli võimas, aga hiljem Taukarite-Kuningate ajal hakkas asi ära vajuma, ikoonilistelt lauludelt mindi üle liiga igapäevastele lugudele. Kuulsin vist ka Marten Kuningat, aga pole kindel, sest nii mõnegi esineja ajal oli heli rikkis ning kostis vaid tugevat ja osati kõrvadele üleliia valusat bassi, kuid lauluhäält sugugi mitte. Distantsilt ekraanile vaadates aga tundus küll, et keegi justkui laulnuks.

Üheslaulmise pärispidu hakkas viperustest hoolimata siis, kui südamele armas, aga hirmsasti vanakoeline koorilaul kõrvale astus. Vajus kui paatosekivi südamelt ja sai end vabalt tunda. Levilaulud Metsatöllult, Ivo Linnalt, Singer Vingerilt, Smilersilt ja teistelt paistsid rahva suus enam peast lauldavad kui õllepruulijad või matsid, kes on alati kõvad mehed. „Pandi kokku esinejad, kes tänase päeva puhul sõnumi poolest sobivad,” arvas kirevast esinejate valikust lava taga piipu popsutanud Metsatöllu solist Markus Teeäär. Üldiselt Smilersit ja Metsatöllu laval just koos ei kohta. „Äkki tehti katse-eksitusmeetod, vaadati, mis juhtub,” pakkus Teeäär naljatledes.

Kunstiline juht: Tõnu Kaljuste

Korraldaja: Nargenfestival

Esimeses osas olid eeslauljateks Jaan Tätte, Evelin Võigemast, Eeva Talsi, Priit Võigemast, Maria Listra jt. Teises osas esinesid Curly Strings ja Estonian Voices, Singer Vinger, Metsatöll, Vaiko Eplik, Miljardid jt.

Tallinna lauluväljakul 19. augustil