Läheduse, seksuaalsuse ja füüsilisusega eksperimenteerivat analüüsivat filmi „Ära puutu mind” on kirjeldatud kui episoodilist teraapiasessiooni, mis püüab neid inimese heaoluga tihedalt seotud mõisteid avada dialoogi kaudu. Selle saavutamiseks on rumeenia režissöör Adina Pintilie oma debüütfilmis asendanud tavapärase narratiivi dokumentalistikastiili ja fiktsiooni põimiva lähenemisega, mille provokatiivsus on lõhestanud publikut Kuldkaru võidust alates. Pintilie humaanse ja julge meetodi õigustatus sõltub sellest, milliste järeldusteni vaataja selles intiimsuse varjundeid käsitlevas arutluses jõuab.