Tartu, EMO vastuvõtt. Vahel istub registratuuri vastuvõtus naine, kes on üpris tuim. Vahel on tulija endast täiesti väljas. Siis – registratuuri töötajad on saanud väga hea koolituse – saab juhatada ta kõrvalisse ruumi.

Seal saab ta välja öelda tõe, mis on nii kohutav, et pigem tahaks seda unustada, tahaks uinuda ja ärgata, nagu poleks seda olnudki. Vägistamine.

Selleks ollakse valmis. Eelmise aasta algusest tööle hakanud süsteem toimib ööpäev läbi. Eesti neljas haiglas on seksuaalvägivalla kriisiabikeskused, kus on koolitatud personal ning mis on varustatud spetsiaalsete komplektidega (rape kit).

Vaatan Tartu ülikooli kliinikumi günekoloogiaosakonna valveõe poole. Mida ta teeb, kui EMO-st tuleb saatjaga patsient ja ütleb, et ta on seksuaalvägivalla ohver..?

Ta suunab ohvri rahulikult edasi palatisse kriisiabikeskuse õe ootele. Esimene asi, mida tuleb ohvrile öelda, nii sõnade kui ka kehakeelega: ma usun sind, mul on kahju, et see sinuga toimus, sa ei ole selles süüdi!

Õde on palatis üleelanuga kontaktis ega jäta teda üksi seni, kuni saabuvad selleks puhuks ettevalmistuse saanud valveõde ja arst. Ohvrile edastatakse palve: ära söö, ära joo, ära käi tualetis. See on oluline, sest siis on võimalik koguda rohkem tõendeid.

See on kiire, esmane seksuaalvägivalla üleelanut toetav abi kindlate standardite järgi, mis on välja töötatud maailma terviseorganisatsiooni (WHO) eeskujul.

Kui pöördunu on alla 14-aastane (sest ka seda juhtub), tehakse läbivaatus koos kohtuarstiga. „Nädalavahetusel oli kaks juhtumit. Laupäeval, pühapäeval,” ütleb naistearst Kai Part – üks neist arstidest, keda kutsutakse, kui kannatanu on alla 14-aastane.

„Seni on pöördunud vaid naised. Aga ka mehed on teretulnud,” julgustab doktor Part. Selleks on günekoloogiaosakonnas (arstid paluvad tungivalt mitte hirmuda sellest nimest) kabinetis ka eraldi rape kit meestele.

Seda pole vaja läinud – veel.

Selle teenuse kõige tillukesem patsient on olnud viiene. See juhtus eelmisel aastal. Seksuaalvägivalda tunda saanud lastega tuleb eriti tundlikult tegeleda, seepärast on hea, et nii Tallinnas kui ka Tartus on nüüd olemas lastemajad, kuid kuna need on avatud vaid tööpäeviti, tegelevad lastega ülejäänud ajal seksuaalvägivalla kriisiabikeskused.

Tõsi, on ka vanemaid ohvreid, seda teenust on vajanud ka 64-aastane Eesti naine.

Kriimud ja sinikad märgitakse protokolli detailselt.
Foto: Anni Õnneleid

Peidetud kuritegu

Vägistamine on väga peidetud kuritegu: politseisse jõuab vaid murdosa juhtumitest. See on räige, peidetud kuriteoliik. Kõige kaitsetum rühm on lapsed.

Seda olulisem see teenus on. On hea, lausa väga hea, et haiglatel on politsei ja kohtuarstidega hea koostöö: näiteks pooled mullu TÜ kliinikumi toodutest tõi sinna politsei.

Esmane kohtumine – see on üks abi vorme. Arst proovib tundlikul moel süütunnet (sest seda tunnevad väga paljud kannatanud) vähendada temaga suheldes ja teda tunnustada: see on tubli, et sa tulid.

Meditsiiniline abi

Mis saab EMO-sse pöördunud kannatanust?

Esiteks: talle antakse EMO-s esmaabi. Seda tuleb küll väga harva ette, aga siiski tuleb: haavade õmblemine näiteks.

Haigla personal peab olema valmis kõigeks. On juhtunud, et veel enne, kui kannatanu jõudis haiglasse, tegi ta suitsiidikatse.

Teiseks: osakonnas küsitletakse üleelanult väga detailselt, mis juhtus, ja see pannakse kirja spetsiaalsesse standardprotokolli. See on vajalik, et teada saada, kas ja kust saab otsida tõendusmaterjali.

„Tõenditeks ongi võimaliku toimepanija bioloogiline materjal, millest saab määrata DNA ja vigastused. Samal ajal toimub läbivaatusega tõendmaterjali kogumine,” selgitab naistearst Made Laanpere.

Esimene asi, mida tuleb ohvrile öelda, nii sõnade kui ka kehakeelega: ma usun sind, mul on kahju, et see sinuga toimus, sa ei ole selles süüdi!

Tõendusmaterjali kogutakse suust, suguelunditelt, pärakust, nahalt, riietelt. Kui õnnestub rakud kokku koguda, saab politsei vägistaja isiku kindlaks teha.

Väga täpselt dokumenteeritakse ka vigastused – sinikad, kriimud, suguelundite vigastused. Kusjuures suurel osal kannatanutest vigastused suguelunditel puuduvad. Ohver lamab lihtsalt tuimalt ja palvetab: saaks see juba otsa.

Tõendusmaterjali kogutakse vatipulga abiga ka nahalt.
Foto: Anni Õnneleid
Iga sinikas ja kriim mõõdetakse ära.
Foto: Anni Õnneleid

Igaks liigutuseks on vaja nõusolekut

Pea iga liigutuse eel küsitakse patsiendilt luba. Kas ma tohin teha suguhaiguste testi? Kas tohin vatipulgaga üle su kaela tõmmata?

Vägistamine – see on kontrolli puudumine. Puudub võimalus otsustada, mida tehakse sinu kehaga. See õigus on ära võetud.

Loa küsimine on tervenemise algus. Nüüd jälle saab inimene, kellelt nii räigelt võeti ära õigus oma keha üle, öelda „jah” või „ei”. Talle räägitakse põhjalikult, mis toimub. Ja alati saab öelda „ei, ma ei taha” – ja see on okei.

Doktor Part kirjeldab, kuidas kõike püütakse teha samm-sammult: kui tohib, palun võta paljaks ülakeha. Siis alakeha. Kui tegu on lapsega, küsib arst: kas sa oskad konnamoodi istuda? Või liblika? Ja proovib siis tasakesi lapse nõusolekul suguelunditelt tõendeid koguda. Ka laps peab saama öelda: arst tohib küll mind sealt üle vaadata. Ja see on ohutu.

On juhtumeid, mil ohver ei mäletagi eriti, mis toimus. Mäletab, et peenis suruti sisse, või mingi ese anusesse, või sunniti suuseksi tegema. Või kõik need kolm või kombinatsioon neist.

„Siis tekib arusaam, mida on võimalik koguda. Oluline on ka ajaraam: tõendusmaterjali on võimalik koguda veel seitsme ööpäeva jooksul,” kirjeldab doktor Part.

Ta rõhutab: kui vähegi võimalik, tuleks hoiduda pesemisest. See võib olla raske. On väga palju juhtumeid, kus kannatanu tunneb meeletult räpasustunnet ja soovib ruttu duši alla.

Samuti tuleks kindlasti alles hoida ja paberikotti panna oma aluspesu. Kui see olemas on. Kriisiabikeskusesse on pöördunud ka neid, kel ümber vaid saunalina, või kes on ärganud võõras kohas – alasti, teadmata, kuidas sinna saadi.

Kusjuures suurel osal kannatanutest vigastused suguelunditel puuduvad. Ohver lamab lihtsalt tuimalt ja palvetab: saaks see juba otsa.

Rape kit’i kuulub ka vere- ja uriiniproov (taas: kui pöördunu on sellega nõus). Sealt on võimalik leida jälgi nii alkoholist kui ka teistest uimastitest. Saab kindlaks määrata, kas üleelanu oli nii purjus, et oli teadvusetu. Vahel ütleb vägistaja, et ohver kleepis ise end külge, oli täis kui tinavile. On võimalik, et vereproovist selgub, et ohver oli kaine ja ründaja valetas ning nii selgub vastuolu ründaja ütlustes.

Kokku kogutakse karbitäis tõendusmaterjali, tõenäoliselt rohkem, kui enamasti vaja on. See jäetakse haiglasse hoiule. Kui kannatanu soovib politseisse pöörduda (ka siinkohal on tal õigus öelda „ei”), siis antakse see allkirja vastu politsei esindajale. Eesti vägistatute karbid on sõna otseses mõttes kahe luku taga. Praegu ootab üleelanu otsust ainuüksi Tartus lukkude taga alla kümne karbi.

Standardprotokoll, mis täidetakse, on ääretult põhjalik: küsimused hõlmavad seda, kas inimest hoiti kinni, kas kasutati kondoomi, kuni selleni, kas vägistamise käigus toimus seemnepurse. Detailselt märgitakse üles vigastused.

Eesti rape kit töötati välja Norra raha eest.
Foto: Anni Õnneleid

Samuti antakse kannatanule vajadusel SOS-pillid (neid saab anda esimese viie ööpäeva jooksul), hinnatakse riski, kas võis olla kokkupuude HIV-kandjaga.

HIV-ravi on väga tõhus, ravi võtab aega 28 päeva ja on üleelanule tasuta.

Kõik see võib võtta aega kaks tundi. Võib neli. Ajamahukas on just tõendusmaterjali kogumine.

Pöördujaid on üha rohkem

Pöördujate arv on suurenenud. Ainuüksi sel aastal on kokku pöördunud nelja haiglasse 53 naist vanuses 9–70 aastat. Keskmine vanus on 23 aastat. Eelmisel aastal oli noorim pöörduja viiene, tänavu üheksane. Väikesed lapsed, noored, eakad. Ükski vanusegrupp pole jäänud puutumata. Kõige rohkem on kannatanute seas noori ja teismelisi.

Kuid seksuaalvägivalla ohvriks võib osutuda igaüks. Ka mehed, ka eakad, isegi imikud.

See on nii kole, et selle peale mõeldes on raske uskuda, et maailm võib olla hea. Aga hea on, et ka sellises olukorras on inimesi, kes näitavad, et nüüd lähevad asjad paremaks.

Vägistaja puhul joonistub välja muster: tuttav, kusagil lõbustusasutuses – näiteks baaris – kohatud inimene, naaber, aga ka eks. Võõras on vägistaja harva.

Kriisiabikeskusesse on pöördunud ka neid, kel ümber vaid saunalina, või kes on ärganud võõras kohas – alasti, teadmata, kuidas sinna saadi.

Kahel kolmandikul juhtumitest on nii kannatanu kui ka vägistaja tarvitanud alkoholi. Tõusev trend on uimastamine: äkki tekib mäluauk, ei mäleta. Alles haiglas või süüteomenetluses selgub, et uimastati.

„Varem oli nii, et kui ohver pöördus politseisse, siis sealt viidi ta kohtuarsti läbivaatusele. Kohtuarst dokumenteeris vigastused ja kogus tõendusmaterjali, sellega abi piirdus. Ehk sai kannatanu Ohvriabist ka psühholoogilist abi. See erines palju sellest, mida saab üleelanu praegu,” ütleb doktor Part.

Ta kasutab sõna „üleelanu”. Sest tiitel „ohver” on midagi jäävat. Ta loodab, et kriisiabikeskuste patsiendid ei jää ohvriks. Et nad elavad seksuaalvägivallast saadud trauma üle.

Niisiis: üleelanu. Tema jälgimine jätkub pärast esimest kohtumist. Suguhaiguste testid, psühholoogiline nõustamine. Personal annab nõu, uurib, kuidas on keskendumisega, kas käid tänaval julgelt. Kellele oled rääkinud, kes on sulle toeks? Vajaduse korral antakse tõend akadeemiliseks puhkuseks, haigusleheks.

Dr Kai Part (esiplaanil) tuleb vahel kohale ka keset ööd, eriti kui tegu on alla 14-aastase patsiendiga.
Foto: Anni Õnneleid

Ka siis, kui seksuaalvägivallast on möödas rohkem kui seitse päeva ja tõendusmaterjali enam koguda ei saa, saab abi. Selleks tuleb pöörduda kohalikku Ohvriabisse, kust juhatatakse psühholoogilise- või arstiabi juurde.

Kui patsient kaob ära, püüab keskuse personal igal moel inimesega ühendust võtta. Vägistamine on kõige suitsiidiohtlikum vägivallaliik.

„Püüame silma peal hoida,” kinnitab doktor Laanpere.

„Ja mõnikord tunneb üleelanu alles hiljem, et vajab abi,” lisab doktor Part.

Töö käib. Et olekski vaid üleelanuid, mitte ohvreid.

Alates eelmisest aastast saavad kõik seksuaalvägivalda kogenud inimesed pöörduda abi saamiseks ööpäev läbi seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse (SAK), mis on loodud neljas Eesti piirkonnas haiglate juurde: Lääne-Tallinna keskhaigla naistekliinik Pelgulinnas, Tartu ülikooli kliinikum, Pärnu haigla ja Ida-Viru keskhaigla. Lähemalt vaata www.palunabi/seksuaalvagivald.
Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi koordinaatori Keete Janteri sõnul on sel aastal pöördunud SAK-idesse esmast abi saama 53 seksuaalvägivalla rünnaku üleelanut. Neist 29 pöördus Lääne-Tallinna keskhaiglasse, 16 Tartu ülikooli kliinikumi, 5 Ida-Viru keskhaiglasse ja 3 Pärnu haiglasse.