„Rock ’n’ roll on sõnnik. See on kestnud 25 aastat,” ütleb John Lydon 1978. aastal. „Rolling Stones – mul pole sõnu,” lisab kitarrist Keith Levene.

Lydon tundus olevat religiooni vastu, siiski tõmbas teda müstikast miski. Lydonil oli võime muuta kõik mitte millekski ja see oli samal ajal puhastav, depressiivne ja meeltülendav.

Kui Lydon veel Londonis elas, oli tema uks avatud heroiinisõltlastele. Lydon jälestas heroiini, aga sõltlaste nõrkus varjas tema enda ebakindlust. Kui sõltlased hakkasid näost valgeks muutuma, sattus Lydon alati paanikasse ja karjus naisele, et on vaja kutsuda kiirabi.

PIL-i eesmärk oli ärritada. Thatcher oli just võimule saanud. Mängu nimi oli katkestamine, mitte rutiin, ja Lydoni arrogantsus oli nihilistlik, mitte elitaarne. PIL oli selline osalt sellepärast, et nad ei tahtnud mänedžeri. Üks produtsent, kes PIL-i esimest plaati kuulis, ütles, et kõlab nagu bänd, kes on esimest korda stuudiosse pääsenud ja kasutab kõiki kätte sattunud vahendeid.