Tondil trammi lõpp-peatusest edasi läbi ARS-i hoone parkla, suure punase korstna ja töökodade vahel on väike veel pooleldi ehitusjärgus eeskoda. Sealt läbi, leti ja nõuka-aegse kassaaparaadi taga seisavad vapralt valvel televiisorid, mis veel vanaemal kodus olid, sektsioonkapid, millele laotatud 80-ndate mängukonsoolid, kus sees oligi vaid üks mäng ja ei midagi muud. Edasi veel ja veel televiisoreid, ekraane, helisid. Kõik kõlab, nagu oleksid sattunud Soome praamile kasiinosse, kuid igasuguse patuta, või mängusaali sarjas „Mr. Robot”.

Unustasin end mängima 80-ndatest pärit pihukonsoolis, kus teadmata põhjusel loopisin kriipsujuku abil draakonile tomahooki pähe. Veerand tundi liigutasin mehikest edasi-tagasi, päästsin teda draakoni rünnakust, kuid aru ei saanud – mida ma küll tegema pean? Läbi katsetuste sain lõpuks mehikesele ühe draakonimuna näppu ja oligi selge: tomahoogiga draakon uimaseks ja munad oma koopasse. Vanadel mängudel on munadega vist mingi kiiks, sest järgmisena võtsin näppude vahele nõukogude analoogi, mis hiinlaste pealt (mis omakorda ameeriklastelt) maha vehitud, ja püüdsin Miki Hiirega kanamune korvi. Ühel küljel kirjas Электроника ИМ-02 ja teisel aparaadi hind 23 rubla.

Tundide möödudes oled end avastanud pärast „Bombermani”, „Simsi”, „Super Mariot” ja muud tagasi tetrise juures. Kui kiiresti on saanud ühest lihtlabasest klotsimängust teetähis tervete kübermaailmateni, kuid olgu mäng uus või vana, ühendab neid idee ülekandmine ekraanile. Olgu maailmas kaks või kolm dimensiooni, samasugune hasart suudab mängijat endiselt haarata ja tundideks oma seiklustesse tõmmata.