Möödunud nädalal esietendus Vene Teatri suures saalis „Tuleb./Ei tule.” ja sellega on nüüd nähtud EV100 teatrisarja „Sajandi lugu” lavastustest viimanegi. Vene Teatri, loomingulise ühenduse Audiokinetica ja kooliõpilaste koostöölavastuse eesmärk on vaadata tulevikku. Intrigeeriv, eks? Teostus paraku mitte nii väga.

Paberil näeb kõik kena välja. Teema arendamise piiriks on vaid fantaasia. Dramaturge on luksuslikult kirjas suisa neli. Tutvustuses lubatakse, et iga etenduse teeb kordumatuks interaktiivne suhtlus saaliga, mis annab vaatajale võimaluse toimuvat mõjutada. Ühislaulus osaleb kõvasti eesti ja vene tuntumaid lauljaid ja näitlejaid. Laval teeb muusikat Modulshtein ehk klarnetimängija Marten Altrov, DJ Aleksei Semennihhin ja Vene Teatri muusikajuht Aleksandr Žedeljov.

Etteruttavalt: muusikaline kujundus on selle lavastuse puhul tõepoolest nauditav, ent kogu ülejäänud komplekti puhul on peamine küsimus: miks?

Lavastus toob publikuni mitmeid erinevaid tulevikuutoopiaid ja -düstoopiaid, mille arv peaks nähtavasti sõltuma publiku valikutest ehk väidetavalt võiks etenduse pikkus varieeruda 40 minutist nelja tunnini. Dramaturgiliselt on ilmselt püüeldud arvutimängudele süsteemi poole, kus avaneb x arv teid, mida mööda minna. Nii struktuur kui ka tuleviku kujutamises peituvad võimalused ühes Vene Teatri tegijate vaatega Eestile võiksid pakkuda ammendamatut mängumaad.

Räägitakse segakeeles, mille puhul vaataja võib end hetkeks polüglotina tunda.

Publikule pakutakse võimaluste galeriid Eesti potentsiaalsetest tulevikest. Näiteks tehnoloogiline tulevikumaailm, multikultuurne tuleviku-Eesti, rahvus- ja keelepõhine utoopia, ökoloogiline utoopia jne. Ent esiteks on selge liialdus öelda, et interaktiivne suhtlus teeb iga etenduse kordumatuks. Olgu, laiemalt vaadates on iga etendus ükskõik mis teatris nii ehk naa kordumatu. Kunst, mis kaob kohe ära, teadagi. Ent eeldusel, et kordumatuks nimetades viidatakse siiski kontseptsiooni originaalsusele ning sellele, et vaataja valikud (võimalus nutitelefoniga kahe vastusevariandi vahel valida) muudavad seda, kuidas ette valmistatud klotsid konkreetses etenduses kokku laotakse, siis on tulemus sihtmärgist küll mööda.

Skeem alati sarnane

Esiteks ei ole publik, kellel on lavastuse käekäigus (interaktiivne) sõna sekka öelda, midagi uut isegi Eestis, saati siis veel väljaspool. Meenutagem või Cabaret Rhizome'i „Otsuse anatoomiat”, kus küll tehnika rohkem või vähem kokku jooksma kippus, ent mis pakkus kahtlemata publikule võrreldamatult komplekssemaid valikuid kui seda teeb „Tuleb./Ei tule.”. See, et etenduses soodustatakse nutitelefoni näppimist, toob kaasa veel mõningaid soovimatuid, ehkki ootuspäraseid tagajärgi. Küll jäädi telefonis niisama edasi surfama, küll asuti etendust hoogsalt (kord isegi välguga) üles pildistama.

Utoopiat kiputakse sageli kujutlema kui võimendatud versiooni meid ümbritsevast maailmast, Vene Teatri laval nähtav ei too siin üllatusi. Nii on skeem iga visiooni puhul üsna sama. Võimendatud aspektile lisatakse näpuotsaga massipsühhoosi, kõvasti skemaatilisi karaktereid ning kõige otsa üksjagu rahvusi või subkultuure puudutavaid stereotüüpe. Multikultuurne utoopia on tulvil kostüüme, kus on üksteise otsa karnevaliks sobival moel laotatud elemendid eri maade rahvarõivaist, ning puudu pole ka mees naiste kleidis. Räägitakse segakeeles, mille puhul vaataja võib end hetkeks polüglotina tunda. Läbi lavastuse kostuvad narmasteks kulutatud Eesti tüviteksid. Ikka on tarvis Vanemuiselt kannelt laenata, tantsida lava laiemaks lauluga põhjamaast ja selle käigus on mõistagi „raske su koorem kanda”. No võiks vähe kergemini kantav olla see kompott.

Pildil Mari Lill ja Eduard Tee
Foto: Gabriela Liivamägi

Kirjade järgi peaks olema tegemist koostööga lastega. Laste kasutamisega on natuke sama asi, mis kiisupoegadegi. Alati nunnu ja alati töötab. Aga miks on lõpptulemuse puhul piirdutud vaid eri tulevikuutoopiate/düstoopiate vaheosa moodustavate lausekatkete ja joonistustega?

Vähemasti esietendusel lonkas lavastus kõvasti ka tõlget puudutavas osas. Suures osas venekeelsel lavastusel on eestikeelne sünkroontõlge. Tähendab, peaks olema. Sest paraku kohati polnud seda kuulda ka maksimaalse helitugevuse peale keeratud kõrvaklappidest. Osa tekstist jäeti lihtsalt tõlkimata ning hetkedel, kui publik pidi hääletama, jooksis midagi nähtavasti üleüldse lühisesse, sest seda oleks küll raske uskuda, et tahtlikult oleks tekitatud olukord, kus eestikeelne hääl klappides ütleb olematu vahega „Hääletus algab” ja „Hääletus lõppes”, ehkki sekundid ekraanil alles jooksevad. Ja nii siis pusletab vene keelt vähem oskav publik olemasolevaga nii, nagu oskab.

Utoopiaid ühendav saade

Muidugi on lavastuses ka toredaid hetki. Näiteks rahvusliku tulevikumaailma juurde kuuluv stseen, kus mängitakse irooniliselt mängu „Viimane venelane”, kus Eestisse võib jääda vene perekond, kes tõestab oma integreeritust. Kõiki utoopiaid ühendab „uudistesaade”, kus Jelena Solomina või Taavi Eilati kehastuses tõestatakse, et vähemasti uudistesaade ise on see ankur, mis igas maailmas olemas saab olema. Kui ma ainult vaatajana selleks ajaks juba surmani tüdinud ei oleks…

Laste kasutamisega on natuke sama asi, mis kiisupoegadegi. Alati nunnu ja alati töötab.

Eelkõige mõjub lavastus paraku aga nii teema kui tegijate (meenutan, neli dramaturgi, kelle kohta tean, et nende tase on kindlasti kõrgem) potentsiaali korraliku rappimistööna. Tausta teadmata on keeruline oletada, millises etapis midagi valesti on läinud või kas EV100 lavastuste puhul ette antud koostöövormid ja teema osutusidki ootamatust suuremateks komistuskivideks. Ja isegi muidu väga tugevana mõjunud muusikaline kujundus läheb korralikult lappama, kui finaalis ilmuvad ekraanile eesti ja vene lauljad-näitlejad, kelle esituses sünnib rukkilille- ja integratsioonihõnguline (sic!) ühislaul, mille viis on küll kummitamajääv, ent mida tervikuna on aastal 2018 (vaatega sajand ettepoole) sisuliselt keeruline õigustada.

Foto: Gabriela Liivamägi
Lavastaja – Artjom Garejev
Helilooja ja produtsent – Aleksandr Žedeljov
Dramaturgid – Karin Lamson, Mari-Liis Lill, Jelena Tšitšerina, Laura Kalle
Muusikaline kollektiiv Modulshtein
Lavastuses teevad kaasa: Natalja Dõmtšenko, Aleksandr Žilenko, Dmitri Kordas, Jekaterina Kordas, Aleksandr Kutšmezov, Viktor Marvin, Jelena Tarasenko, Eduard Tee, Sergei Furmanjuk, Leonid Ševtsov, Jelena Jakovleva, Mari Lill, Tatjana Manevskaja ning Vene Teatri stuudio õpilased