Liina (nimi muudetud – toim) poeg on jõugus. Ta on üritanud poega kas või väevõimuga kinni hoida. On riielnud pojaga nii, et väikevend peab vahele astuma ja ütlema suuremale: „Minu emaga niimoodi ei räägita.” On pisarsilmi anunud, et poeg ei läheks välja. On seisnud ukse ees, kui poeg räuskab, lõhub vihast mööblit. Asjatult.

Liinat on käinud kodu ukse taga autotäis poisse ähvardamas, et ta oma poja rahule jätaks. „Lubasid ära vägistada, maha lüüa,” ütles Liina. Puudu oli vaid hingetõmme, et poja sõber oleks teda nukiraudadega löönud. Päev hiljem läksid rauad käiku ühe teise noore läbipeksmiseks.

Liina ja Martin (nimi muudetud - toim) on kahe erineva pere vanemad, kes pöördusid murega Eesti Päevalehe poole. Nad on koos ligi neljakümne lapsevanemaga veetnud rohkem päevi lapsi tänavatel otsides kui nendega kodus, ning abi leidmata kulutanud asutuste uksi. „Lapsevanem ei saa tuge mitte kuskilt. Politsei tunnistab jõuetust, sotsiaalkindlustusamet tunnistab jõuetust, kõik tunnistavad jõuetust. Riik leiab süü vanematel, aga endal süüd ei leia,” nendib Martin. „See, mis räägitakse, on täielikult öö ja päev sellega, mis reaalsuses toimub.”