Suur võis olla isa üllatus, kui mu koolitee teisel nädalal oli õpilaspäeviku märkuste lahtris järgmine tekst: „Lugupeetud lapsevanem! Teie poeg murdis kooli pargis puu maha.” Kujutan ette isa hämmingut, kui ta seda teksti luges. Andis ju pikapäevarühma õpetaja närviline märkus mõista, et pisike ja pigem rahuliku loomuga koolijüts osutus väljaspool kodu hulluks mürakaruks, kes võib justkui möödaminnes täismehe jämeduse pargi- puu maha murda.

Tegelikkus oli muidugi proosalisem. See oli üks õnnetu sirelipõõsa oks, mille küljes tõepoolest sai mänguhoos kõõlutud ja mis veidi aja pärast järele andis.