Lapse meeleretseptorites talletub tunde- ja infokilde, mis täiskasvanuks saades iga päev ei kirgastu. Aga kindlad võtmed panevad need taas elama, mälusoppidest välja kargama.

Ballett „Keres” teleportis mind tagasi eelkooliikka, nädalavahetuse pärastlõunasse vanavanemate juurde, kus nagu kellavärk ilmus välja malelaud „viguritega” ja tunde kestnud lahingud. Nende saateks jutustused maleturniiridest ja praegu tigupostina tuntud ehk kirja teel osa võetud simultaanidest Eesti maleilma tippudega.